#voodini

[timelhess]

Bibliotheque! by Paul Voodini

[mainsmin]

Victorian seance

Victorian seance pdf#

Summary of the history of spiritualism, a history you can read about in hundreds of physical (oftenĬontemporary) books that are not for magicians (which means they are cheaper). Madame Alexander’s Séance is authentic down to her starched crinoline and bustle. Paul would describe in detail and then explain his take on them. The Victorian Medium History Meets Mystery Reach out to the spirits of the past With an authentic Victorian Séance. Get your tickets here for Séance, a spine-chilling auditory adventure in a superstitious Victorian séance room inside a 40 ft shipping container. Ticket holders will be told where the secret location is on the day of the event. This event is very exclusive and numbers are restricted to a very small number for this very special evening. Instantly wanted to read this e-book because I expected it to be about single seance effects that Arts District Experience is a place where innovation meets imagination. Are you brave enough to join us for a Victorian seance at a secret location in Kents most haunted village of Pluckley. The disadvantage of this is, that he sometimes leaves theĪrea of mystery work and enters the area of "esoteric self help" style cold reading stuff. His psychological approaches, moving away from the "magical" work, working more purely with the I like Paul Voodini's work and I consider myself a student of seance magic. Written exclusively with mentalists and magicians in mind, this manuscript is embellished throughout with period photographs and illustrations and is written in Paul's usual joyful and playful manner! This is Paul Voodini's first in-depth work since 2015, and represents decades of research, performance experience, and his obsession with the Victorian age and the fraudulent mediums of that era. Paul also recounts some of the most famous mediums of the Victorian era, including the Fox Sisters, the Davenport Brothers, and Anna Eva Fay, the first Honorary Lady Associate of the Magic Circle! During this presentation you will learn how the religion known as Spiritualism. This detailed manuscript outlines and explains such techniques and methods as mesmerism and hypnosis, table-tipping, slates, automatic writing, book tests, 'reading' techniques and Q&A, spirit manifestations, the Ouija board, and much, much more! The text also touches on escapology, quick change, and other magical techniques. First you will explore the history of Victorian Seances and death rituals. The Victorians understood queer, in its broadest sense, to mean non-normative, but also, by the end of the century, to define sexual rela- tions between men.

Victorian seance pdf#

Paul Voodini presents 'Victorian Seance & the Birth of Mentalism', a 17,000 word, 60 page PDF recounting the rise of Spiritualism in the 1800s, the antics, tricks, and techniques of the fraudulent mediums, and how this led directly to the birth of that branch of the magical arts known as 'mentalism.'

[browsethestacks]

Vintage Comic - Prize Comics #07

Pencils: Jack Kirby Inks: Jack Kirby Prize (Dec1940)

[chaoticshehanghothi4-blog]

Paul Voodini - Penguin Live February 2016

[weirdlandtv]

The wonderful world of Tokusatsu villains, part 8. Harry Voodini, Nuclear Fish-ion, The Lizard of Oz, Math Teacher.

[poesmagic]

Paul Voodini and Vince Wilson investigate spooky happenings at The Lord Baltimore Hotel Rachel Kapur from Urban Milan paid us a visit at The Lord Baltimore paid us a visit and wrote a wonderful article on her paranormal experiences! Read the article and watch the video here:

[blindeyemagi]

Bizarre Hauntings wouldn't be bizarre without Paul Voodini and David Parr @paulvoodini @parrmagic #blindeyemagi #bizarre #magic #magician #bizarrehauntings #paulvoodini #davidparr #baltimore #doyoubelieveinmagic https://www.instagram.com/p/B1kqfhEHErs/?igshid=5lzsexw7cquy

[siinpoolnaba]

Horvaatia 25.08-3.09.2018

Augusti lõpus otsustasime võtta koos Kristiinaga ette reisi Horvaatiasse. Esimene maandumiskoht oli Krk’i saarel asuv Rijeka lennujaam, kust saime kätte oma rendiauto: broneeritud Fordi asemel saime tutika Renault’i. Samuti leidsid meid 2 venelast, kes pakkusid välja, et võiksime ka neimad Rijekasse viia. Mõeldud-tehtud. Kuigi esimeseks plaaniks oli avastada Rijekat ning sellest veidi põhjapool asuvat Risnjak’i loodusparki, siis lõpmatu paduvihm muutis meie plaane. Selle asemel otsustasime süüa kõhud täis ning võtta suuna lõuna poole. Kulgesime kiirtee asemel mööda ranniku äärt rahulikus tempos mööda käänulisi teid hingematvaid vaateid nautides. Iga veidikese aja tagant tegime pausi kas piltide tegemiseks, vee katsumiseks või pisikeste linnade avastamisteks. Mainimata ei saa jätta ka jätsi peatuseid. Senj’i jõudes pöörasime mägede poole, et jõuda oma esimesse ööbimispaika ehk Otocac’i. Ilm oli mägedes sombune, peale väikest uinakut otsustasime minna „linna“ avastama. Kahjuks ei leidnud sealt ühtki söögikohta, mistõttu tuli leppida poe kraamiga. Esimene öö oli samuti väga elamusterohke: pidev äikse paugutmaine vaheldus pererahva koera õnnetu haugumisega, mistõttu sai üsna mitu korda üles ärgatud ning hommikul tusase sõbranna vihakõne kuulatud. Aga me ei lasknud sellest ennast häirida ja hakkasime varajasel hommikutunnil Plitvice looduspargi poole vurama. Vihmane ja aina vihmasemaks muutuv ilm tõi kaasa selle, et looduspargis oli ülivähe inimesi ning absoluutselt 0 tunglemist. Ilmselt olid kraadiklaasil märgatavad 8 kraadi teinud oma töö. Otsustasime läbida kõige pikema teekonna, et kõiki koski nende ilus näha. Liikudes oli olukord normaalne, aga kui jõudsime punkti, kus tuli umbes 10min laevukest oodata, jõudis külm kohale ning veest lirtsuvad jalanõud andsid endast samuti märku. Kui soojal suvepäeval oleks paadiga sõit nauditav ja tekkiv briis mõnus, sis nüüd ei jaksanud me ära oodata maismaale jõudmist, et külm tuul meie kiusamise lõppeks. Sellele vaatamata tatsasime terve pargi läbi ning seejärel kütsime auto maksimaalselt soojaks, et külm kerest välja saada. Järgmine peatus oli Gospic, kus tuli veidi aega otsida järjekordselt söögikohta. Seejärel uurisime ka seda pisikest linna ning näitasime kohalikele hilisemat Eesti moodi (kuna tossud olid läbimärjad ja varbad külmetasid, oli ainus mõistlik otsus panna jalga ujumiseks mõeldud jalanõud). Seejärel liikusime oma järgmise ööbimiskoha ehk Baške Ostarije suunas. Kuna jätkus kõva vihm ja külm olek, otsustasime kohe teki alla hüpata ja kuidagi viisi sooja saada. Kuna tegu oli siiski suvekuuga, oli otseloomulikult küte välja lülitatud ning tuli ainult loota, et asjad kuidagi ära kuivavad. Kolmas reisipäev algas autosõiduga mägedest alla ja ranniku suunas. Esimene peatus Karlobag, seejärel mööda rannikut ikka lõuna poole, kuni jõudsime Paklenica looduspargini. Peale pileti ostmist sai sõita autoga õnneks palju ligemale, aga kitsad mägiteed ja parkimiskoha leidmine olid omamoodi elamus. Sporditossud jalga ja mööda kivist teed mäe tipu poole! Peale mõningast turnimist hüppasime tagasi autosse ning võtsime suunaks Pag’i poole. Nagu ikka, uurisime veidi linna, sõime toredas restoranis vaatega merele ja paatidele, lesisime rannas ja tegime esimese supluse Horvaatias. Päeva lõpuks jõudsime Zadar’i. Õnneks oli meie majutuskoht umbes 10-15minutilise jalutuskäigu kaugusel kesklinnast, mistõttu tuli juba vaatamata väsimusele esimene tiir linnas ära teha. Väga mõnusa atmosfääriga koht! Järgmisel hommikul sammusime rannamõnusid nautima ja päevitama, seejärel väike puhkus kodus ning jällegi vanalinna ilusid nautima. Seekord õnnestus meil ära näha ka Zadar’i imekaunis päikeseloojang. Viienda päeva peamiseks ülesandeks oli Krka looduspark. Kohe parkla juures on võimalik istuda bussi, mis viib inimesed mööda käänulist teed pargi algusesse. Seejärel tuleb hoida tempot ja kulgeda massiga koos mööda laudteid ning piiluda ilusaid koskesid. Lõpuks jõuab välja Krka peamise koseni, kus erinevalt Plitvice looduspargile saab ka vette sulpsata. Kuna inimesi oli väga palju, oli minu hirmuks see, et keegi jalutab meie kotiga minema. Seega palusime ühel vanapaaril sellel silm peal hoida. Vees hullates palusime ka ühel saksa neiul meist pilti teha, kes õnneks ka nõustus. Omamoodi nalja pakkusid ka vees hulpivad asiaadid, kellel olid küljes kõikvõimalikud jubinad (ujumisrõngas, pikad riided, snorgelasmise mask ja otseloomulikult selfie stick’id ja muud vidinad). Peale pikemat leotumist ronisime mööda kive veest välja ja jätkasime väikest teekonda bussini. Võrreldes Krka ja Plitvice loodusparke jättis just Plitvice suurema mulje ja elamuse ja just seda soovitaksin külastada. Peale seda suundusime Šibenik’i, kus ootas meid järgmine rannamõnu ja päeva lõpus ka järjekordne ööbimispaik. Esimese katsega üritasime sõita autoga mööda imekitsaid tänavaid majutuskohani, aga omanikule helistades selgus, et see pole võimalik ning auto tuleb jätta hoopis linna tipus asuva kindluse juurde. Sinna tuli meile võõrustaja vastu ja liikusime mööda treppe majutuskohani, mille rõdult avanes imepärane vaade merele ja ülejäänud linnale. Nagu ikka tuli minna järgmist linnakest avastama, mis oli lihtsalt võrratu! Peale korralikku kõhutäit ning gelatot tuli tõdeda, et täitsa lõpp kui mõnus siin on! Pimeduse saabudes uudistasime ka pargitud jahte ja lootsime, et ka meid keegi peale kutsub. Õhtu lõpetuseks tuli tatsata mõnusalt ülesmäge, et jõuda pehme voodini. Hommiku saabudes oli käes aeg võtta suund uue linna poole ehk sihtkoht: Trogir. Võtsime kohe suuna ööbimiskoha poole, et peale seda natuida lähedalasuvat randa. See oli esimene piirkond, kus meie majutus asus täielikult turimispiirkonnas, randa jalutad auli umbes 10minutit allamäge. Rannal tsillides leidis Kristiina, et linna saamiseks on tore alternatiiv: paaditakso. Pärastlõunal otsustasimegi seda võimalust ära kasutada, ka polnud see kallis lõbu. Jõudsime linna nagu ikka, päikeseloojangul. Viimaseks sihtpunktiks olevasse Spliti jõudsime järgmisel hommikul. Koheselt oli aru saada, et tegu on tohutult suure linnaga ning ka mõnus väikelinna tunne oli koheselt kadunud. Liikusime kohe enda majutuskoha poole, mis oli tõeline elamus omaette. Ööbisime kõrges korterelamus ühe vanainimese korteris, kes ei rääkinud sõnakestki inglise keelt ja oli muidu huvitav inimene. Keelebarjäär ei takistanud teda meile 20min seletamast, kuidas avada kardinaid, kuidas lasta vetsus vett peale, kuidas käia duši all jne. Pärast esimest šokki liikusime rannamõnusid nautima. Pärastlõunal sai uidatud vanalinnas. Samuti ostsime ära laevapiletis Vis’i saarele. Järgmisel hommikul tõttasime pärast varast äratust laeva poole, et näha enda silmaga ära saareke, kus filmiti Mamma Mia teine osa. Sadamasse jõudes teadsime, et tahame jõuda saare teises otsas paiknevasse Komiža linnakesse. Paraku ei mahtunud me bussi ning järgmiseni oli liig apalju aega. Seejärel kaalusime rolleri rentimist, ent lõpuks pakkusin välja plaani hääletada. Mõeldud-tehtud! Leppisime kokku, et proovime 15min ja kui selle aja sees ei näkka, oleme Vis’i linnas. Õnneks läks nii, et teine mööduv auto ehk buss võttis meid peale ja saime kenasti kohale. Veetsime mõnusalt aega rannal ja jalutades, leidsime nii mõnegi filmist tuttava koha. Mingi hetk tundsime, et võiks liikuda tagasi ning juba leidiski Kristiina meile brittidest paarikese, kelle autosse me hüpata saime. Tuli välja, et nende tütar on WarnerBros’i jaoks töötav advokaat, kellel oli nii mõndagi siseinfot ka Mamma Mia filmi kohta. Vis’i linnas leidisme filmist kuulsad trepid, ostsime elu kõige halvema veini, sõime kõhud täis ja juba oligi aeg minna tagasi laevale ja Spliti. Seejärel jalutasime veel veidi vanalinnas ning edasi võtsime suuna unedemaale. Järgmine päev oli algusest peale planeeritud tagasi lennujaama poole sõitmiseks. Valisime sõiduteeks kiirtee asemel sisemaal kulgevad kurvid-mäed-väikelinnad. Vahepeal langesime veel tohutu rahevihma ohvriteks. Järgmisel hommikul jõudsime kenasti lennukile ja sealt Riiga, Pärnusse ja koju!

[kayawagner]

Leagues of Gothic Horror Appendix 4: Guide to Apparitions

Publisher: Triple Ace Games

This mini-supplement for Leagues of Gothic Horror expands on the Guide to Apparitions.

Contents:

Mediums: Trances, Fraudulent Mediums

Diabolical Powers: Aging, Animate Object, Malfunction, Primal Scvream, Steal Memories

Catalog of Fiends: Apostate, Blight, Glitch, Guardian, Guilt, Haunted Tree, Mirror Haunt, Rage

Unique Heroes: The Great Voodini

Price: $2.49 Leagues of Gothic Horror Appendix 4: Guide to Apparitions published first on https://supergalaxyrom.tumblr.com

[scottwellsmagic]

View this post on Instagram

A post shared by scottwellsmagic (@scottwellsmagic)

This week on TheMagicWordPodcast.com Getting ready for #halloween with Paul Voodini #magicwordpodcast https://www.instagram.com/p/Bo4V09VHYFJ/?utm_source=ig_tumblr_share&igshid=1o7bjn2xyjz53

[siiks]

Võimalus

Hei! Ärkasin täna hommikul mõttega, et annan sellele päevale võimaluse. See kõlab kuidagi kurjakuulutavalt sügavalt, aga mu mõte oli rohkem selles, et on küll mõned asjad, mida peaks tegema, aga need ei võta kaugeltki tervet päeva. Lisaks terendas mulle mu toreda ruloo tagant ikkagi just selline pühapäev, nagu lootnud olin - päike paitas mände, linnud laulsid ja mõnus värske õhk jõudis sellesama ruloo alt ikkagi voodini ka. Midagi võiks ja peaks ju väljaspool kodu ka tegema?

Olgu, let’s go - võtan kätte telefoni. Kaks tundi tagasi on kirjutanud sõber, et kas olen üleval. Ei, ma ei ole pühapäevahommikul kell 8 üleval, aga proovida võis. Sai kokku lepitud, et liigume tunni pärast koos Kalamaja päevadele. Fakt on see, et ega kodus pesu end ise ei pese ja nädala jooksul maha kogunenud puru ning tolm end ise kokku ei pese, aga vaimu on ju ka vaja toita vahelduseks millegi muuga, kui töö- ning olmemured, eksole. Läksime. Pühapäev oli endiselt täpselt selline, nagu mulle veel voodis oli tundunud - päikseline, linnulauluga kaunistatud ning isegi mitte äralämmatatud õhuga. Ja jäätisega muidugi ka.

Õhtuks kutsus veel isa õhtust sööma ja praegu seda postitust kirjutades tegelikult natukene väldin oma kodukohustuste täitmist. Tegelikkuses ei olnud mu eesmärk täna kirjutada täpselt, et mida ma tegin (või tegema peaksin) - reaalsuses tahaksin esitada endale küsimuse, et kas ja millal ma õpin lihtsalt kulgema ja laskma ise mõned vastused ette anda?

Sest ma andisin sellele päevale võimaluse ja juhtusid head asjad. Aga ma oleksin võinud selle päeva ju täis broneerida erinevaid kohustusi, mida ma tegelikult üldse ei oleks tahtnud. Ma usun, et väga suur osa teist on kuulnud väljendit, et elu näitab ja mina täitsa usun sellesse. Alati aga ei püsi meeles.

Ma vaevlen praegu ühe murega. Pole midagi keerulisemat kui inimsuhted ja ühte neist ei suuda ma enda jaoks kohe mitte kuidagi ära defineerida. Üleüldse tahaksin ma teada, et mis hetkel - jätkakem nüüd teoreetiliselt - saavad inimesed aru, et see on see, mis vajab (st on väärt) pingutamist ja mis hetkel viskavad asju lihtsalt ära? Aga ma jõuan tagasi jälle selleni, et elu näitab ise ja annab need vastused kätte, eksole. Sest minul pole õrna aimugi.

Aga, ei - pole vaja jätkate mingitel liialt kurbadel nootidel. Rääkides hoopis sellest, et meil on käes kevad ja imeilus aeg, siis tuleb ka sellele võimalus anda. Minu jaoks on MyFitnessist saanud oluliselt ebaatraktiivsem koht kui varem ning asendunud on see näiteks jalutamisega terviserajal või oma toreda linnarattaga ringikulgemisega. Mõnus! Olgugi, et tänu sellele samale kevadele on mu rõdul olev klaaslaud kattunud ühtlase kollase kihiga, on see siiski mõnus lootuseaeg. Energiat on rohkem, tuju on parem, ilu on kohe kõige rohkem! Nautige palun teie ka; kulgege; andke võimalus ja ärge visake midagi (ega kedagi ära), mis seda ikkagi väärt pole. :)