#Tallinna Kaubamaja

[regimandelugc]

Reel for A.Vogel products. Displayed at Tallinna Kaubamaja food court

[arkivalier]

Installatsioon Tallinna kesklinnas av Saar, Arno (fotograaf) - Art Museum of Estonia, Estonia - CC0. Europeana link

Foto albumis: Tallinna Kaubamaja jõulud 1995. Jõuludekoratsioonid kaubamaja välisfassaadil. - Estonian History Museum, Estonia - CC0. Europeana link

[kinnisvarakool]

Tallinna kaubamaja kõrvale ehitatakse kõrghoone

Tallinna kaubamaja kõrvale ehitatakse kõrghoone

Tallinna linnavolikogu võttis vastu Tallinna kesklinnas aadressil Tartu mnt 1 ja Laikmaa 11 asuva kinnistu detailplaneeringu. Krundile on planeeritud kuni 30 maapealse ja kuni kahe maa-aluse korrusega äri- ja eluruumidega kõrghoone. Detailplaneering on kooskõlas Tallinna üldplaneeringus määratud juhtotstarbega ja kesklinna tihendamise põhimõttega ning Tallinna kõrghoonete…

[tetraeeder]

2020. aasta tagasivaade

Eelmises postituses sai põgusalt räägitud ettevõtte loomisest. Mäletan, et ei osanud varem endale ühtki sobivat tegevusala ette kujutada ja osaühingu tekkimine lükkus muudkui tulevikku edasi. 2019. aasta suvi tõi mulle tegevusala ja pärast seda ei olnud ettevõtte loomine enam teab mis keeruline. Seoses ettevõtte loomisega sain selle tegevusega seotud kulusid katta ettevõtte vahenditega ja elu läks kulude hajutamisega lihtsamaks; enne paigutasin enda palgatulust saadu ettevõtte tegevusega seotud inventari.

2020. aastal suunasin tähelepanu rohkem autoliisingu korjamisele, sest viis aastat hakkas täis saama ja augustiks oli vaja 7000 eurot kokku saada. Plaan oli iga kuu 500 eurot kõrvale panna ja alustasin sellega juba eelneval aastal. Mäletan, et juuniks oli mul 4000 eurot korjatud ja augustiks pidi prognoosi kohaselt 7000 eurot koos olema.

Nagu me kõik teame, raputasid Covid-19 uudised kõiki ja lükkasid aktsiaturu ajutisse langusesse. Kuna mul vaba raha tol hetkel ei olnud, aga tulevikku vaadates oleks võinud ka selle ära raisata, siis jäin headest diilidest ilma. Kevadel suunasin tähelepanu pigem füüsilisele aktiivsusele ja tähelepanu kaldus investeerimiselt kõrvale. Ostsin nipet-näpet peamiselt halbade positsioonide korrigeerimiseks aktsiaid, kuid mitte midagi kolossaalset. Jälgisin ilmselt madalaid hindu ja tegutsesin hetke ajel. Õnneks oli selleks ajaks teenustasu kaotatud ja võimalus väiksemate panustega toimetada näis ikkagi parem, kui üldse mitte toimetada.

Tima Miroshnichenko on üsna hästi edastanud minu 2020. aktsiaoste. Suhteliselt raha laialiloopimine, domineerisid Tallink ja Silvano.

Milline oli minu portfelli liikumine?

Märtsis ostsin 64 Silvano Fashion Groupi aktsiat hinnaga 1.70 ja 8 Tallinna Kaubamaja aktsiat hinnaga 8.20.

Aprillis ostsin 25 Tallinna Kaubamaja aktsiat hinnaga 7.60, 14 Merko aktsiat hinnaga 7 eurot ja 22 aktsiat hinnaga 6.96. Samuti olen ostnud 6 Coop aktsiat hinnaga 0.96 senti.

Mais ostsin 5 LHV aktsiat hinnaga 11.5.

Juulis olen ostnud 913 Tallinki aktsiat hinnaga 0.77 senti.

Oktoobris olen Tallinki ja Silvanoga hoogu sattunud, 721 Tallinki aktsiat hinnaga 0.63 senti ja 300 Silvano aktsiat hinnaga 1,50.

Karm, aga mis teha. Hinnad tundusid madalamad kui esimese aktsia ostuhind ja nii ta läks, tõmbasin keskmist allapoole teades, et Tallink ei ole eriti potentsiaalikas lähiajal.

Positiivse poole pealt sain ka dividende:

LHV maksis 28.88, millelt läks tulumaksu maha 1.19.

TKM maksis 346,27, millelt läks tulumaksu maha 15,47.

TSM maksis 34.50, millest läks tulumaksu maha 2,42.

Nüüd seikluste juurde. Oli aasta keskpaik ja tekkis ärevus tulevase liisingmakse ees. Teadsin, et ma saan tähtajaks kokku tuhat eurot vähem, kui ette nähtud, aga ei pabistanud selle pärast, kuna optimistina mõtlesin, et küll see raha kuskilt tuleb. Alati on tulnud, kui vaja!

Juuni alguses juhtus nii, et mu teismeline laps tahtis öösel sõpradega välja minna ja mina tiksusin üleval, et ta teolt tabada ja vältida öiseid võimalikke võimuesindajatega kokkupõrkeid. Tahtsin hirmsasti magada, aga samas oli mul vaja näidata, et olen üleval ja ei luba tal minna. Peas ketrasid järgmise päeva kohustused ja unetus tekitas hirmu, et ei tule nendega toime. Lõpuks viskas lapsele minu reageerimine iga tema krapsatuse peale üle ja ta pööras selja ja lihtsalt läks uksest välja. Mina tiksusin voodis ja tahtsin vaid magada, kui emainstinkt suunas autosse istuma ja talle järgi sõitma. Saime sihtkohas kokku, jutud räägitud ja sõitsin pingelanguses vaikselt tiksudes koju tagasi, kui järsku käis põmm ja vajusin otsapidi sügavasse kraavi. Olin eelnevalt mõned korrad mõtisklenud, mis tunne on kraavi sõita ja siin ma olin! Kuna turvapatjade avanemine tekitas palju tossu ja taga oli gaasipaak, siis minu aju toimetas vaid ühtepidi, et saaks kindalaekast autoabi numbri, mis tuleb autot ära viima kutsuda. Kindalaekast haaratud autoraamat käes üritasin enne gaasipaagi võimalikku plahvatust välja pääseda (muidugi ma dramatiseerisin üle kõvasti, mingit plahvatust ei toimunud) ja ei saanud aru miks uks lahti ei püsinud, kui ma ta väljumiseks lahti tegin (kraav+gravitatsioon...). Tavaolukorras ju seisis!

Lippasin siis verise näpuga (turvapadi lõi näpu katki) telefoni otsima, et sellest ametivõimudele teavitada. Nägin kõrvaltänava lõpus üht autot, kuid autole lähenedes muutus see minu silmis tuledega kaetud teepiirdeks (nagu lennujaamades on). Pöörasin tagasi, lippasin veelgi kaugemale ja õnneks sain lapse käest telefoni, et kõikvõimalikud päästjad kohale kutsuda. Dialoog oli umbes selline: "Anna oma telefon!" "Mis sa teed sellega? Kellele sa helistad?" "Politseisse! (paus) Avarii oli." Tagasi auto juurde minnes oli see tuledega kaetud piire sõitnud minu autoni ja ilmselt kahtlustas, et autojuht on plehku pannud. Tegelikult oli tore näha, et on murelikke kodanikke, kes jäid ootama ja vaatama, mis saab. Mind nähes sõitsid nad minema.

Päästjaid oodates panin tähele, et puu oli auto ees kraavi kukkunud. Mõtlesin, et tugevad tormituuled on puu maha kukutanud. Siis panin tähele, et kraavi ääres ei olnud ühtegi teist puud ja mulle jõudis kohale, et minu arvatud ajutise liiklusmärgi asemel olin maha sõitnud tänavavalgustusposti.

Kõigepealt saabusid päästjad, kes ühendasid lahti auto elektri, siis tuli politsei, kes pani mind puhuma ja küsis mis juhtus. Ma ei osanud vastata, sest ma ei saanud ise ka aru kuidas ma suutsin kraavi sõita. Aasta hiljem jõudis kohale, et võisin tukastama jääda ja ei pannud tähele, et auto aeglasel tempol kraavi poole vajuma hakkas. Mind kutsuti kiirabiautosse ja küsiti vererõhku mõõtes, kas mul enne ka rõhku on olnud. Ütlesin, et ma ei oleks elus, kui rõhku poleks. Aga patoloogilise vererõhuga, nagu sel korral, pole mul varem tegemist olnud.

Nii arvasin, et kui mind on ära kontrollitud, lastakse koju jalutada ja vajadusel peab ise EMOsse minema. Siiski olid meedikud teisel arvamusel ja kõrge vererõhu ning sõrme olukorra tõttu sõitsin ma EMOsse ootama, mis minust saab. Õnneks tuli laps ka vahepeal veenduma, et ma päris kolossaalse avarii olin teinud ja teadis, et mind viiakse haiglasse kontrolli. Kuna ma lapse telefoni parooli ei teadnud, sain kiirabi telefoniga autoabile helistada ja politsei oli nii kena ja jäid ootama minu varandust täis auto juures (hoidsin väärtuslikke asju autos, sest kodus polnud ruumi), kuni autoabi tuli ja auto vastavasse parklasse viis. EMOs kiirabiautost välja astudes ma enam kõndida ei saanud, sest all paiknev turvapadi oli vastu mu jalga löönud ja see oli ka valutama hakanud. Tunne, kuidas adrenaliin sinusse nii palju jõudu pumpab, oli väga sürreaalne.

Pilt minu enda instagrami voost, kus ma heldinult kõiki tänasin, kes mulle appi tõttasid. Uskumatu, kui palju sõpru mul ikka on :) NB! Just olin uued suverehvid alla pannud.

Lisaks pöidlaluumurrule sain tegeleda kaskojuhtumiga ja painava autohuvilisega, kes soovis minu mahakantud auto ära osta. Sain sellise diili, et kasko katab pangakulud (liisingmakse jääkväärtuse) ja huviline ostab autovraki minult ära. Kokkuvõttes turuhinnale lisaks sain lisaks autovahetuskulud ja huviliselt lisaraha. Pank unustas suures segaduses (ega neil väga tihti ei juhtu, et omanik autovraki endale jätab) omavastutust küsida.

Kaskojuhtum saigi lahendatud. Kuna Covid-19 levikuga seotud piirangud tekitasid liikumisvaakumi, jäi auto juba eelnevalt kuudeks seisma. E-poodide kasutusvõimalused ja veebipoodide järjest kasvav valik panid mõtlema, kas mul linnas üldse autot vaja läheb. Kaalusin ka müügimõtteid, sest auto seismise eest maksmine ei tundunud atraktiivne.

Kokkuvõttes:

lahenes probleem ebapiisava liisingu jääkväärtuse summaga;

sain ruumikama kodu sissemaksu raha;

sain auto turuväärtusega müüdud ja jäin veidi plussi.

Thumbs up! Pilt erakogust

[unofficial-estonia]

Behold, the alignment chart of Estonian malls

List of malls that didn’t make the cut:

Pärnu Kaubamajakas

Pärnu Port Artur 1

Tartu Eedeni Keskus

Tallinna Mustamäe Keskus

Tallinna Magistrali Keskus

T1 Mall of Tallinn (lmaoooooooo)

Rakvere Põhjakeskus

Tallinna Nautica Keskus

Tallinna Stockmann

Tallinna Rocca al Mare Keskus

Tallinna Postimaja keskus  

Narva Astri Keskus 

Saaremaa Kaubamaja 

Kuressaare Ferrumi Kaubamaja 

[kinnisvarablog-blog]

New Post has been published on https://kinnisvarablog.ee/tallinna-bors-paisutab-investori-rahakotti-terve-korteri-jagu/

Tallinna börs paisutab investori rahakotti terve korteri jagu

Tallinna börsilt tõotab tulla rekordiline dividendisadu. Suurimad tegijad korjavad kümneid miljoneid, kuid ka hulk väikeinvestorid võtab börsilt kuuekohalisi summasid.

Tallinna Kaubamaja aktsionäride koosolek.   Foto: Andres Haabu

Dividendiraha on Tallinna börsil oluliselt suuromanike ja insaiderite poole kaldu: kümme võimsamat insaiderist dividendisaajat haaravad endale tänavustest dividendidest enam kui 50 miljonit eurot ning suure osa sellest tänu erakordsele, 80miljonilisele väljamaksele Tallinki mehed. Piltlikult võib öelda, et kümme suurimat erainvestoritest dividendisaajat on kamba peale vaesemad kui üks Tallinki omanik Enn Pant, kellele peaks erinevate ettevõtmiste kaudu laekuma 8,9 miljonit eurot.

[vaidoneigausblog]

Käisin Tallinnas nädalavahetusel emal külas ja käisime shoppamas. Ilm oli soe ja päike paistis. Tundus, et nüüd vist nagu ongi kevad. Kui hommikul Katajanokka sadamasse läksin, siis trammi oodates Aleksanterinkatu peatuses, panin tähele, et lund polegi sellel tänaval. Laevas nägin ka sõpra, kellega muljetasime vanadest aegadest😀 Ema ootas mind sadamas ja läksime kohe ka shoppama. Emale meeldib, et ma vaataks oma silmaga üle, kas a la sobib. Kui mulle tundub, et riietus on ilus ja sobib, siis ta selle ka ära ostab. Endale ostsin ka paarid jalatsid ja mõned teksad. Käisime kaubamajas lõhna peale vussutamas ja siis läksime sööma. Läksime vanalinna Reval Cafe’sse. See on selline mõnus hubane koht. Ma tellisin pannkoogi kanaga ja ema võttis pannkoogi lõhega. Nii maitsev oli. Magusaks suupisteks valisime vastlakuklid. Peale seda natuke veel jalutasime ja siis läksin tagasi sadamasse. Ema lubas veel puhkuse ajal mulle Soome jälle külla tulla. Pean mingi laheda plaani välja mõtlema, mida teha sel ajal.

[investorshangout]

News: Address change of Tallinna Kaubamaja Grupp ASTallinna Kaubamaja Grupp AS announces that the company'

https://investorshangout.com/post/view?id=5100818&utm_source=dlvr.it&utm_medium=tumblr

[kinnisvara]

Viimsi Keskuse käive ulatus 2017.aastal 27,4 miljoni euroni

Viimsi Keskuse 2017. aasta brutokäive kasvas 12 protsenti võrreldes möödunud aastaga, ulatudes 27,4 miljoni euroni. Keskust külastati 2017. aastal ligi 1,8 miljonit korda ja kokku sooritati ligi 1,9 miljonit ostu. Külastuste ja ostude arv kasvas vastavalt 7 ja 6 protsenti võrreldes eelmise aastaga.

Tallinna Kaubamaja Kinnisvara AS’i juhi Peeter Küti sõnul kujundavad keskuse tulemusi lisaks…

[lahhentagge]

A landmark for our #nordicgin -- Tallinna @Kaubamaja has started sales of @Lahhentagge placing us nicely between #Vor and #Luum #visittallinn #explorer #gin #ginoclock #drinkstagram #gintonic #ginandtonic #drink #drinks #slurp #pub #bar #liquor #yum #yummy #thirst #thirsty #instagood #cocktail #cocktails #drinkup #glass #can #photooftheday #saaremaa #travellinggin http://ift.tt/2wh1x98

[siiks]

Noor poliitika- ja meediakauge inimene?

Käisin keskuses ringi, viisin ajakirjad nende kohta ning töökaaslane viskas mulle näpuvahele Liisa Pakosta valimisreklaami ning muigas. Muigasin vastu ja tänasin ning viskasin selle tema silme all prügikasti. Ta muigas.

Ma tean, et see ei olnud solvav tegu mu töökaaslase suhtes. Liisa Pakosta on mulle samuti sümpaatne poliitik. Pigem on asi... valimistes.

Nädalavahetusel naersime sõpradega - natuke ka nutsime - et Mallukas kandideerib Nõmmel. Me elame Nõmmel. Armastame seda kohta. Me ei taha, et miski seal pekki keeratakse - ütleme siis otse välja. Ent ometigi on mul kuidagi suva. Mäletan, et kui sain 18, oli valimistel osalemine auasi. Ma mõtlen osalemise all seda, et ma valin. Et ma oman mingitki arvamust, kriitikameelt ning analüüsioskust, et sellele rajaneks minu otsus, et kellele läheb minu hääl.

Jah, eks see otsus tuleb. Jah, ma hoian ennast kursis. Aga ikka veel on mul suva, sest ma lihtsalt ei usu.

Sa ilmselt tead, mida ma olen ülikoolis õppinud. Mäletan selgelt neid neljapäevahommikuid, kui marssisin kooli, pulss natuke kõrgem kui muidu, sest algas ajakirjanduse põhioskuste aine, kus iga loengu alguses oli minieksam. Ma olen õppinud söögi alla ja peale seda, et uudise teeb uudisväärtuslikuks tema päevakohasus ja õigsus; et faktid peavad olema kontrollitud ja kontrollitavad; et uudis peab olema tasakaalustatud ja sisaldama endas kõigi osapoolte kommentaare...

Aga millegipärast ilmus ikkagi eile uudis, kuidas Tallinna Kaubamaja vist äkki plaanib teha suuremat investeeringut, aga nad ise seda ei kinnita, seega Delfi lihtsalt oletab ja kirjutab ikkagi.

Kui ülikoolis õpitu - mis jah, on tõesti ilus ja roosa ja naiivne teooria - ja reaalsus ei lähe üldse kokku, siis kuidas ma saaksingi uskuda?

Minu kui tavakodaniku suhe valimistega põhineb meedial. Mitte küll ainult ajakirjandusel, vaid ka suurtel plakatitel tee ääres, raadioreklaamidel ja sotsiaalmeedial, mis kubiseb arvamustest. Lähme nüüd tagasi selleni, milline meie meedia on. Ei, ma ei hakka seda liialt kritiseerima - ma pigem nendin, et minust on saanud tarbija, kes ei loe. Sest ma ei usalda juba alguses. Ma sirvin. Ma vaatan pealkirju. Ma olen nii paganama kriitiline kõige suhtes, mida kirjutatakse.

Seda sellepärast, et ma olen ise ka kirjutanud pressiteadet, kuhu sisse pannud poliitiku tsitaadi, mida ta tegelikult öelnud ei ole. Ma tean, et asjad ei vasta suure tõenäosusega tõele, mida kirjutatakse. Ma tean, et kirjutatatkse liialdustest ja sellest, mis on halvasti. Heast kirjutamine ei müü.

Kahjuks ma ei tea aga seda, et mida siis üldse lugeda.

Mõtlesin mingil perioodil, et kuna olen ju lõpetanud üheskoos mitmete ajakirjanikega, siis ka minu suhe meediaga paraneb. Ma loen ja usun ja huvitun, aga tegelikult ei. Nad on kõik tublid ajakirjanikud ja ma ei ütle ühtegi halba sõna, aga ka nemad peavad ju ennast müüma ja näitama. Nad peavad ka oma ettevõttele raha sisse tooma. Mu süda teeb paar lööki kiiremini, kui ma näen tuttavat nime artikli alguses, aga see on tegelikult ka kõik. Mulle meeldib lugeda nende kirjutatud olemuslugusid või pikemaid artikleid, aga muu meedia on jätnud juba piisavalt sügava jälje kuhugi ajusoppidesse, et ma lihtsalt ei kliki nendel uudistel, mille peale mõistus juba häirekella taob.

Siis aga räägitakse ja esitletakse probleemi, kuidas noored inimesed ei loe ja ei huvitu. Et neil puudub arvamus ja tunne, et nende hääl on oluline. Mu vanaema, kes on endiselt õppejõud, räägib, et noored inimesed ei oska lugeda ja oma mõtteid väljendada, sest nad pole harjunud. Et nad ei oska analüüsida või oma vastust konstrueerida; neil puudub julgus või oskus arvata midagi ühiskonna teemadel. Jah, ma ei eita. Ma ise tunnen ka seda ja liigitan ennast noore inimese alla. Aga ma ei usu, et see on ühepoolne probleem, vaid pigem tekkinud mõnest käitumisnormist. 

Meedia ja poliitika on kaugel olevad asjad. Mingid ajakirjanikud kuskil kirjutavad; mingid ülikondades mehed kuskil jahuvad, aga ei tee ja toimeta. Mulle vähemalt tundub, et niimoodi arvatakse. Ma püüan mitte, aga siis ma jõuan jälle selleni, et ma ei huvitu ega usu.

Kinnine ring, vähemalt minu jaoks. Ma lähen kaasa palju rohkem nende naljadega, mis valimiste- ja meediateemadel tehakse, aga mitte sisu endaga. Ma nüüd ei teagi, kas ma peaksin ennast muutma?

[kinnisvarakool]

Üürilepingu pikendamine Viru Keskusega Tallinna Kaubamaja Grupp AS tütarettevõte Kaubamaja AS pikendas kehtivat üürilepingut AS-iga Viru Keskus seitsmeks aastaks, kuni aastani 2028.

[tetraeeder]

Kaks aastat viimasest postitusest

Tere taas!

Teate ju, et Enefit Green tuleb turule. Teate, et see tekitab mõnusat kihevust pisi-investorite seas ja olen viimasel ajal nii mõnegi suhelnud ja leidnud ühiseid kokkupuutepunkte. Olen imestanud, et leidub minu moodi inimesi, kes ei pelga oma portfelli suurusest rääkida! Ja teate, ma tulin seetõttu ka oma blogisse tagasi. Mõtlesin, et prooviks uuesti rutiini kätte saada ja kirjutada oma edasipüüdlustest vähemalt kord kuus.

Muide, nüüd ongi hea tagasi vaadata. Mäletan, et oma postitustes lükkisin naisterahvale omaselt emotsionaalseid teemasid ka sekka, mis tähendab seda, et sa ei pea lugema kõike, mida ma kirjutan. Kui sa leiad, et midagi kõnetab, siis oled more than welcome lugema ja tagasisidestama minu teksti ja omi mõtteid. Minu mõte tagasi tulles oli kahe aasta ülevaade teha parimate palade ja põnevate juhtumitega.

Jätkan Pexelsist fotode tõmbamisega. Antud pilt on tehtud RODNAE Productionsi poolt Pexelsis.

... 2019. oktoobris jäi blogi pooleli.

Selleks ajaks oli mu aktsiaportfelli suurus 9500, seda kõike on nii emotsionaalne lugeda. Võib-olla tark on tagasi vaadata sellele postitusele, kus räägin majaostu plaanidest nelja aasta pärast.

Mul ei ole küll täpselt meeles, aga tean, et koroona-ajastu tõi meile 2020. aasta alguses aktsiahindade languse ja päris punase pildi. Sel ajal ei olnud kahjuks vaba raha võtta, sest kogusin autoliisingu jääkväärtuse kinnimaksmiseks raha. Tagantjärgi tarkusena oleks võinud selle raha rahumeeli panna aktsiaostu alla ja nautida vahvat tõusu, mis siiani toimunud on. Eriti LHV aktsiate puhul.

Mis siis juhtus? 2020. aasta augustis pidi minu autoliising lõppema ja auto minu omaks saama. Mõnus, CNG kütusel liikuv auto, mis pani rahakoti rõõmustama. Täna seda enam öelda ei saa, aga ärme tõttame sündmustest ette. Läheme siiski tagasi 2019. aastasse ja lõpetame ta viisakalt tagantjärgi ära.

Oktoobris olen ostnud:

123 Tallinna Kaubamaja aktsiat hinnaga 8,14 eurot teenustasuga 5 eurot. Jällegi, täna seda ei võeta!

12 LHV aktsiat olen märkinud hinnaga 11.50 (ja märkasin, et enne seda müüsin 100 aktsiat hinnaga 11.60 - mis summas need täna oleks! Kriibib veits, aga elu läheb edasi).

Tallinkilt sain novembris 63,91 aktsiakapitali vähendamisest.

Detsembris võtsin osa COOP IPOst, mille raames märkisin 700 aktsiat hinnaga 1,30 ja teenustasu võeti siis 3 eurot.

Niisiis, aasta 2019 läks vaikselt, kuid püüdsin nii palju kui võimalik ka aktsiamaailmal pilku peal hoida.

Ühe sammu võtsin küll ette ja lõin oma osaühingu. Kõik oli siis nii uus ja põnev ning uhkus oli rinnus, et oma armsal sõbrannal, kellega Wealth Forumit külastasime, poole aastase nihkega taga lohisesin. Üks lahe seik ka seoses ettevõtte loomisega. Nimelt käisin töövõitu tähistamas ühe sõbrannaga, kes on mulle osaliselt eeskujuks oma tarmukuse ja sihikindlusega. Parkisin auto kesklinna rahuliku südamega, sest oli nädalavahetus. Kahe tunni pärast tuli meelde, et tegelikult on teisipäev ja pingilt püsti karates ja kohvikust väljudes märkasin esiklaasil parkimiskviitungit. Õnneks esimene trahv oli 0-eurone hoiatustrahv, seega firma kuludesse (naljaga pooleks) ei saanud seda panna.

Esimese arve kirjutasin juba detsembris ja põnevusega jäin ootama, kuhu see tegevus edasi viima hakkab. Alguses tundus raske olevat, aga mikroettevõtjana viid kurssi raamatupidamise ja muude taoliste asjadega, sest tööjõu palkamisel ei näi esialgu pointi olevat ning mõistad, et ettevõtlus on lahe ja ettevõtjana saad vastused paljudele küsimustele, mis sind painavad, kui sa ei ole ettevõtja, aga tahad selleks saada.

Ja et mitte liialt Sind tülitada oma tagasivaadetega, siis sündmused jätkuvad järgmises postituses, kus võtan kokku 2020. aasta.

[unofficial-estonia]

Mulle nii meeldivad need puumajad, mis ehitati kuskil vabariigi algusaegadel. Eriti ilus on vaadata neid restaureerituna. Aga mind teeb kurvaks see, et nii paljud seisavad tühjalt ja lagunenult. Kui sealt Tartu kaubamaja juurest hakata sinna suure rimi poole minema, siis on lausa terve tänav neid majajäetud maju täis See lihtsalt teeb nii nukraks, et keegi ei hooli isegi neid siis maha lammutada. Need majad on nii unikaalsed, et võiks mõelda küll taastamisele või siis vähemalt samasugune ehitada

Tartus on jah see olukord halvem :/ Karlovas ometi mingid seltsid ja asjad on ju?

Tallinnas on hipsterid vähemalt Kalamajale uue hinge sisse puhunud ja ega ka Kopli renoveerimisest kaugel pole sest Kalamaja on “liiga mainstream”.