#jooksmine

[brrrrrism]

"Millest ma räägin, kui ma räägin jooksmisest" - Haruki Murakami

Kirjastus: Varrak Lehekülgi: 190 Ilmumisaasta: 2021 On endiselt kergelt piinlik tunnistada, et polnud siiani veel ühtegi Murakami teost lugenud. Teadsin autori nime ja suutsin isegi tema teoseid ette lugeda, kuid tõsisem kokkupuude puudus. Kuniks raamatupoes jäi kätte antud teos ja raamatut sirvides pidin end peaaegu poodi unustama – kohe hakkas sedavõrd palju huvi pakkuma, et oleksin end…

[pyou]

This was my first ever try-out bullet journal where I started to count my distance ran in the most fun way - every footprint means 10 km and in the end it will be 1000 km. To make it more me, I labelled it as "to Hogwarts". . . . #bujo #bulletjournal #journaling #running #motivation #bulletjournalideas #drawing #doodling #harrypotter #hogwarts #jooksmine #päevik #tracker

[lottahanski]

Today I ran another test run to see whether the injured hip would last. The idea was to go for about 5 km run (pick up a Facebook marketplace purchase for Elmo and come back) but the run felt good and I went a bit longer. The heart rate was high but I was afraid to let the cadence down. It felt so good! My spirit was HIGH, high, high! So awesome! Did it hurt? Not really. Now waiting for tomorrow and how it will feel then. I have been doing physiotherapy exercises for my hamstring-butt-hip problems for about 2 months now (thank you @fysimosimo 💪🏻👌🏻) and in addition core training. It seems that it is slowly doing its job and working. BTW My Southern Ostrobothnian heart loved the flat scenery. No matter where, it just calms me down. ❤ Don’t you simply love my new autumn-colored running jacket? It is by @craftsportswearfin and it is part of the new @helsinkicityrunningday training run pacer crew gear, As is the reflecting hat too. 👌🏻💪🏻🏃🏻‍♀️ •• #running #runner #momswhorun #runninginjury #juoksu #juoksija #jooks #jooksmine #laufen #löpning #löpare #takaisinkuntoon #juoksulenkki #brooksrunningnordic #garmin #craftfinland #craftnordic #kaupallinenyhteistyö (at Paloheinä, Etelä-Suomen Lääni, Finland) https://www.instagram.com/p/CHgPT92h-zG/?igshid=9vh9redar143

[kristallioness]

@glassmuses said: I found a secret hidden under the garden.

I found a secret hidden under the garden. (English) - Ma leidsin aia alla peidetud saladuse. (Estonian)

"Mommy, mommy!"

The 5-year-old airbender ran into the kitchen in such haste that he barely managed to slow down. Tenzin whizzed past his mother and had to grab her navy tunic in order not to crash into the wall.

"Woah, there! Be careful, sweetie!" Katara exclaimed as her son's airbending-induced running nearly swept her off her feet, literally. Once she'd regained her balance, she dipped her hands back into the bubbly water in the sink.

"What's the matter?"

"I found a secret hidden under the garden. You gotta come see it!"

"Sorry, sweetie, but I can't right now. I'm washing the dishes."

"But maybe it won't be there when you finish. C'mon!" the young airbender declared and grasped his mother's hand. She dropped a dirty plate into the sink with a splash and was forced to follow her son, who dragged her into the hallway of the temple.

"Woah! Okay-okay, I guess we're going outside then.."

Katara shook the remnants of the soap off her hands and waterbended them dry as they dashed outside. Tenzin scampered towards the pond, coming to a halt next to the bridge in front of their house. He raised a finger to his lips.

"Shh!.. We have to be very quiet, otherwise we'll scare them away."

"We'll scare who away? What is it that you wanna show me so badly?" she wondered in a hushed tone.

Tenzin showed the way as he easily crossed the pond with a gust of airbending that carried him over. He landed on the huge stones that circled the pond on the other side, knelt down and crawled underneath one of the bushes. A moment later, he crawled back out and waved a hand to his mother, beckoning her to join him.

Katara stepped across the pond equally as silently, by waterbending icy stepping stones beneath her feet with each step she took. Once she'd made it across, she also got down on all fours and, together with her son, they crawled closer to the bush and pushed some of the branches aside to reveal the secret. She gasped.

"Oh wow!"

There it was, a fresh family of three ring-tailed winged lemurs - a mother with two identical babies, who'd probably been born merely a few hours ago. They were close to her body, protected by the long tail she'd curled up around them for warmth. She stared back at the uninvited guests with her striking orange eyes in suspicion.

"How did you find them?" Katara wondered, her mouth still agape and eyes just as wide as the mama lemur's.

"I heard some unusual screeches in the morning, and later, there was this weird chirping coming from these bushes. So I decided to have a closer look."

The waterbender stroked her son's back and gave him a kiss on his bald head.

"I'm so proud of you, Tenzin! This is an amazing discovery. We have to show this to daddy once he gets back from the city."

"I know! I read that twin lemur babies are born in only 1 out of 10 cases. Do you know how rare they are? Plus, they're so cute!"

Tenzin attempted to pet them, but the mother lemur hissed at him and swung her paw at his hand, leaving a small scratch on the back.

"Ow! Mommy, she hurt me!"

Katara giggled as she waterbended some water from the pond to heal the minuscule scar.

"No, sweetie. She was trying to protect her babies. That's what all mothers do. If a stranger wanted to lay hands on you, or Kya and Bumi, I'd probably slice their hands off, too."

Tenzin didn't fully get his mother's dark humour, but he did feel better when she healed his boo-boo. Katara wiped away the tears from the corners of his light greyish blue eyes and kissed him on the cheek.

"Let's give her some privacy, okay? She's been through a lot today. And she needs some bonding time with her babies."

"Good idea, mommy."

----------x----------

"Emme, emme!"

5-aastane õhutaltsutaja jooksis sellise kiiruga kööki, et suutis vaevu hoo maha võtta. Tenzin vuhises oma emast mööda ja pidi tema meresinisest tuunikast kinni haarama, et mitte seinaga kokku põrgata.

"Oot, seal! Ole ettevaatlik, kullake!" Katara hüüatas, kui tema poja õhutaltsutamise poolt põhjustatud jooksmine teda peaaegu sõna otseses mõttes jalust niitis. Kui ta oli oma tasakaalu tagasi saanud, kastis ta käed taas kraanikaussi mullitavasse vette.

"Mis viga?"

"Ma leidsin aia alla peidetud saladuse. Sa pead seda vaatama tulema!"

"Vabandust, kullake, aga ma ei saa praegu. Ma pesen nõusid."

"Aga võib-olla pole see enam seal, kui sa lõpetad. Tule!" kuulutas noor õhutaltsutaja ning haaras oma ema käest. Viimane pillas sulpsti ühe musta taldriku kraanikaussi ja oli sunnitud järgnema oma pojale, kes lohistas ta templi koridori.

"Oot! Olgu-olgu, eks me siis lähme vist õue.."

Katara raputas seebijäänused käte küljest maha ja veetaltsutas need kuivaks, kui nad õue tormasid. Tenzin lippas tiigi suunas, jäädes seisma nende maja ees oleva silla kõrval. Ta tõstis sõrme huultele.

"Kuss!.. Me peame olema hästi tasa, muidu hirmutame nad minema."

"Kelle me ära hirmutame? Mis asi see on, mida sa nii kangesti mulle näidata tahad?" imestas ema vaiksel toonil.

Tenzin näitas teed, kui ta ületas tiigi kergesti ühe õhutaltsutamise iiliga, mis ta üle kandis. Ta maandus teisel poolel tiiki ümbritsevatele suurtele kividele, laskus põlvili maha ning roomas ühe põõsa alla. Hetk hiljem roomas poiss välja tagasi ja viipas käega emale, kutsudes teda endaga liituma.

Katara astus üle tiigi sama vaikselt, veetaltsutades igal võetud sammul oma jalge alla jäiseid astumiskive. Kui ta oli selle ületanud, laskus ta samuti neljakäpukile ja roomas koos oma pojaga põõsale lähemale ning nad lükkasid mõningad oksad kõrvale, et saladus paljastada. Ta ahhetas.

"Oo, vau!"

Seal see oli, kolmest rõngassabalisest lendavast leemurist koosnev värske pere - ema koos kahe identse beebiga, kes olid tõenäoliselt sündinud vaid mõni tund tagasi. Pojad olid tema keha lähedal, kaitstud tema pika saba poolt, mille ta sooja pakkumiseks nende ümber kerra oli tõmmanud. Ta vahtis oma silmatorkavate oranžide silmadega kutsumata külalisi kahtlustavalt.

"Kuidas sa nad leidsid?" tundis Katara huvi, suu endiselt ammuli ja silmad täpselt sama suured kui emaleemuril.

"Ma kuulsin hommikul mingeid ebaharilikke kriiskeid ja hiljem kostis nendest põõsastest sellist veidrat siutsumist. Niisiis otsustasin ma asja lähemalt uurida."

Veetaltsutaja silitas oma poja selga ja andis tema kiilakale peale musi.

"Ma olen su üle nii uhke, Tenzin! See on hämmastav avastus. Me peame seda issile näitama, siis kui ta linnast tagasi jõuab."

"Ma tean! Ma lugesin, et kaksikutest leemuripojad sünnivad ainult ühel juhul kümnest. Kas sa tead, kui haruldased nad on? Lisaks on nad nii armsad!"

Tenzin üritas neid paitada, kuid emaleemur sisises tema peale ja äsas oma käpaga tema kätt, jättes väikese kriimustuse käeseljale.

"Ai! Emme, ta tegi mulle haiget!"

Katara kihistas naerda, kui ta veetaltsutas tiigist pisut vett, et ravitseda seda tibatillukest haava jälge.

"Ei, kullake. Ta üritas oma poegasid kaitsta. Kõik emad teevad seda. Kui keegi võõras tahaks sulle või Kya'le ja Bumi'le käed külge panna, siis ma lõiguksin ilmselt tal ka käed otsast."

Tenzin ei saanud oma ema mustast huumorist täielikult aru, aga ta tundis end paremini, kui ta oli tema aia terveks ravinud. Katara pühkis ära pisarad tema heledate hallikassiniste silmade nurkadest ja suudles teda põsele.

"Anname talle veidi privaatsust, eks? Ta on täna palju läbi elanud. Ja ta vajab oma poegadega sideme loomiseks natuke aega."

"Hea mõte, emme."

Author's note: My first thoughts circled around the word 'garden' and I immediately thought of the lovely pond in front of Aang and Katara's home on Air Temple Island. Next, I had to figure out what secret would be hidden there, and who'd find it. Being eager (and somewhat obligated) to learn new things about his culture and the world, young Tenzin seemed like the perfect fit. I've been watching "The Durrells" BBC series lately, so the idea of having him show off his knowledge about animals to his mother might've been inspired by that. Did you notice the reference to a scene in the original series? (It's from "Zuko Alone", where Ursa comforted Zuko after the mama turtle duck bit his ankle to defend her ducklings.)

[ayvathephilosopher]

Päike läbis Sinu silmade prismat ja

neljakümnekordne suurendus näitas nende sisse.

Ilu võib leida kohtadest,

kus Sa seda kunagi ei oota,

katseklaasist, naatriumvesinikkarbonaadist,

isegi andmekogujast ja põlevast termomeetrist.

Tegelikult kõõlusin veel uksel,

jälgisin uusi teadmisi,

kes omavahel kulli mängisid

kuigi Sulle jooksmine ei meeldi.

Ja piirituslampide säras

ma armusin Sinusse ära,

ühtki teist ma eal ei taha,

minu meeltes vaid Sinu lõhn,

Sinu klaasist nahk ja veider sisu.

Armastus on tume aine ja

mina koban pimeduses,

õpin Sinust,

kuid tegelikult vasuseid ei saa,

lihtsalt paremaid küsimusi.

Newtoni seaduste järgi

hoiame teineteist koos,

liigume läbi aja ja ruumi

kuni muundume teiseks.

Tähtede muundunud energia,

see särabki Sinu silmades.

[helinmuudla]

kasetoht

hoiab kaminas tuld üleval

väikekodulinnatuled

saunakorstende suits

kohtlajärve keemiatööstuse tuhk

valgel lumel

hüvastijätukiri elutoalaual

kell on hiline,

isa koju olen oodanud kaua

katlamaja betoonpõrand

töötunked toolileenil

tuttav-turvaline lõhn

segu higist ja mootoriõlist

käin mööda oma lapsepõlvekodu tube

ning keedan peielauas istuvaile sugulastele köögis kohvi

aastad on möödunud

toona aset leidnud tragöödiatest mälestused saanud

kohvi tuleb must, nagu ka me perekonna minevik

elutoa laualt leian telekava

kell on varajane

isa jõudis koju

aga aastaid ja valu enam tagasi ei saa

anda ja võtta

elu on nagu kulupõleng

jooksmine ei aita

jääda ei saa

minevik saab su alati kätte

toob tagasi siia

kus paekivirannik, kodumetsad, meri

ja kustutamist ootab kulu nimega lapsepõlvetrauma.

[viplala-things]

vajan hobi

toredat või kasulikku? või koos?

jooksmine,

rattaga sõitmine

rulatamine

kitarrimäng

klaverimäng

pillimäng

aksendiharjutus

teater, monoloogi õppimine

aga mul on vaja suuremat asja ümber, muidu ma kukun

finantsharidus

järgmine baka

filmid, sarjad

inimesed

klassikaline kirjandus

jalutada poodi kuulates raamatuid

mängida klaverit kõrvaklappidega

shopata riideid netist mis lähevad selga

aga miks - ja mis on longterm change mis sa teed

[flow-green]

Hambaarsti saaga saab uue alguse. Pitsa ja jooksmine on taaskord mu ellu astunud.

See krõbekülm nädal on mööda saamas. Ega ma kurda, vaated nendel näpistavatel hommikutel olid hingematvad.

Ja hopsti! Saigi ennist siia lisatud minu selle aasta sada. Hea oli seda postitust teha, sest varsti ongi kuu möödas ning sain esimese ülevaate, et kuidas asjad sujuvad.

Rõõmu valmistab toitumise, kaalumise ja mõõtmisega ree peal olek. Kaalumine on eranditult jäänud reedeste peale, mõõtnud end veel ei ole. Ma söön 90% ajast korralikult, kuigi hommikusöökidega on veel kaunis keeruline: ärgates ja tunni-kahe jooksul pole mul absoluutselt isu ja siis, kui nälg näpistama hakkab, on juba tööpäev täies hoos ja mahti endale aega võtta ja rahuldust pakkuv eine valmistada pole alati tehtav. Eilne läks muidugi täiesti lappama, sest käisin hambaarstil. Äratus oli kell 7:30, kiiresti meik näkku, kohvitermos ja veepudel näppu ning Rakverre bussile. Tallinnas olin ajaliselt nii paigas, et sain kohe hambaarstil toolile. Nagu ikka, on mu hambaarstiseiklused toredad, emotsionaalselt aga ühest äärmusest teise kõikuvad. Iga kord põen, et nii, täna maksan end vaeseks ja söön kuu lõpuni nuudleid, eks ta minimaalselt 300 eurot lähe. Mängin peas stsenaariume läbi, kuidas ma arvet kätte saades end maha nutma viskan ja siis kuskile oma säästude kallale lähen. Ega ma õpi. Iga jumala kord on arve vähemalt kaks korda väiksem ja päev on jälle ilus. Nii et mõnes mõttes on tegelikult tore sellise mentaliteediga minna: prepared for the worst.

Arst ise on mul väga tore. Olen kunagi ammu ka kirjutanud ühes teises blogis enda hambaravi seiklustest alates esimesest konsultatsioonist kuni breketite lõpliku eemaldamiseni välja. Mingi hetk jäi ravi pooleli, sest finantsseis oli päris kole. End nüüd, kui olen pääsenud oma õppe- ja breketilaenust ning korteri üürimine on õnneks minevikus, olen jälle kenasti järjel, et teekonnaga jätkata. Mul on vaja veel paar hammast terveks ravida, esihammastele läikivad kroonid saada ja breketite jaoks vajalikud väljatõmmatud hambad uute implantaatidega asendada. Seega kokku veel umbes 2-3000 euro eest rõõmu ja seiklusi. Õnneks jaotub see aasta peale ära, sest enne implantaate on ju vaja igemesse kruvid keerata, mis seejärel seal paar kuukest luustuma peavad.

Siin igatahes väike meenutus, mis teekonna läbisin

See saaga süstis mulle ikka korralikult enesekindlust. Näiteks kaitsesin oma magistritöö ilmselt juba seetõttu palju edukamalt ära, sest julgesin seal ees nalja visata ja naeratada.

Igatahes on mul hästi tore hambaarst. Käin iDenti kliinikus ning dr Gaili Kauba ravis mu eluaegse hambaarstikartuse täielikult. Okei, kliinik on ilmselt tavapärasest kallim, aga minu meelest seda väärt. Kabinetid on moodsad ja hubased. Laes on televiisorid imeilusate loodussaadete ja piltidega, mis üsnagi teraapiliselt mõjuvad, nii et kui tuimastussüst on tehtud, võib end sinna tooli tunniks ajaks täielikult unustada.

Igatahes tormasin ma bussijaamast ummisjalu kliinikusse ja vaikselt tooli sulades tundsin esimesi kõhukorinaid. Ma olen tegelikult nende korinate üle väga õnnelik, sest ma olen kuidagi suutnud hakata neid tähele panema ja mitte ignoreerima. Unistasin seal toolis ühest eriti tummisest kikerherneomletist ja siis meenus, et oh, snap, ma ei saa ju uue täidise tõttu vähemalt kaks tundi süüa. Ja nii juhtuski, et alles kell kolm Rakverre maandudes ja teist poolt oodates tiksus täis 19 tundi oma viimasest söögikorrast. Vastik oli see, et too väike hääleke mu peas, mis ilmselt niipea veel täielikult ei hääbu, ütles, et olen megatubli ja peaksin veelgi pikemalt söögita laskma. Aga ma eirasin ning küsisin hoopis, kuhu sööma lähme ja võtsin siis ette järgmise väljakutse: ma ei pea sisemist võitlust pool tundi, et kust ma lõpuks olen nõus selle 0 kalorise salati võtma. Selle asemel andsin hoopis talle valida nelja koha vahel, kus on vegan variante, et kuhu lähme. Valituks sai Päts pitsakohvik, kus ma pole juba ammu käinud, sest pitsa... ja burgerid... peamised hirmutoidud. Peas juba mõtlesin, et kas võtan rukkipõhjaga vegan pitsa ILMA juustuta, et kaloreid kokku hoida. Ei. Kui juba, siis juba. Ema soovitusel võtsime ka bataadifriikaid, sest need olevat Rakvere parimad. OK, mom, no pressure, sina vastutad.

Olid tõesti head.

Ja Pätsi pitsad on lihtsalt to die for. Einestasime üle pika aja koha peal, muidu oleme alati autosse kaasa  võtnud ja siis kuidagi teel olles ära söönud. Ei mingit naudingut ega emotsiooni. Kohal söömine oli täiesti omamoodi teraapia. Oli aega, sai naerda ja igatpidi lõõgastuda. Nautisin igat pitsaampsu, läbustasin, nagu mulle ikka kohane. Kõht sai täiesti parajalt täis, energiat oli ülekülluses: ideaalne, et võtta ette me teine jõusaalikülastus. Sest et jah, ka järgmine eesmärk hakkab paika loksuma. Nüüd käime esmaspäeviti ja neljapäeviti jõusaalis. Te ei kujuta ette, kuidas ma IGATSESIN jõuksi. Ja taaskord: ei mingit sunniviisilist pumpamist a la ma pean peki kätelt kaotama, ma pean need pitsakalorid tagasi tegema. Lihtsalt puhas nauding, et mu keha nii paljuks võimeline on.

Nädal on üleüldiselt olnud väga kiire. Tööd on hakanud üsna palju sisse tulema, kliendid on aktiivsed. Seetõttu on kuidagi keerulisemaks läinud oma lõunapauside väljavõtmine. Paaril korral on see lõunapaus ikkagi kujunenud ühe silmaga meilides tuhnimiseks ja tõlkijate muredele vastamiseks. See-eest on mu hommikud ja õhtud kenasti raamides ja varem ei alusta ning hiljem ei lõpeta. Kõik on ses suhtes väga timmu.

Kolmapäeva õhtul andsin ühe parima trenni. Minu lemmiktundi oli seekord kokku kogunenud üle ootuste palju rahvast, neist kaks olid täiesti uued näod. Selgus, et sahinad mu treeningutest on jõudnud ka naaberkülla ning naisterahvas oli äärmiselt rahul, et aja võttis ja tuli. Lubas kindlasti tagasi tulla. Säh sulle koroonat. Tore, et inimesed taipavad, et kui abinõusid järgida, on treening sellisel perioodil enam kui vajalik. Mul on nii hea meel ja ma olen lõpmata tänulik, et mulle selline võimalus on antud.

Teispäeval käisin üle pika aja JOOKSMAS. Ilmad ei ole mind väga soosinud, sest mu sügavkülma talve jooksuriided on kõik kasutamiskõlbmatud. Leidsin siiski teisipäeval ühe ajaakna, kus polnud nii külm ja leiutasin endale midagi selga. peamised kangelased olid mu uued tossud. ja OI, kui hea oli üle pika aja lihtsalt rahulikult joosta, ei mingite ootuste, eesmärkidega. Lihtsalt joosta. Võtta aega ja nautida. Tempo oli tõesti aeglane, ent mitte mingit ängistust sellest ei tekkinud. Ja nagu lubatud, võtan ma jooksmisega rahulikult, et enda keha ja meelt jälle vaikselt jooksmisele tutvustada ja seda armastama hakata.

Üks mu väljakutsetest on taasavastada endas elevus ja rõõm küpsetamise vastu. Baby steps. Ühel teeõhtul avastasime, et küpsiseid pole. On purk moosi. Ja siis sähvatas mulle, et ma ei ole ju kunagi kõige lihtlabasemat kooki, purukooki teinud. Mõeldud, tehtud. Jahu, või, suhkur... Moos. Ja üks tükk purukooki läks isuga alla. Lausa kaks. Järgmisel hommikul sõin veel ühe tüki. Näed, ei surnudki ära :).

Ja siis tellisin endale lõpuks kilose kotitäie maitsepärmi Bon Soyast! Ma olen maitsepärmi suurim fänn. Tundub, et pöörasin ka härra maitsepärmi usku. Tegin selle tähistamiseks ühe tummise mac n cheese’i, juustukaste koosneb siis vaid keedetud porgandist, kartulist, maitsepärmist ja nipet näpet ürtidest. Taaskord sai pott tühjaks võluväel ning ei, peamine sööja ei olnud mina :D.

Üleüldse on tore näha, et kuidagi sujuvalt on hakanud roheline ja taimne toit kapis rohkem ruumi võtma. Liha ei ole ma veel täielikult välja juurutada suutnud ja ega see olegi mu peamine elueesmärk. Vaikselt suunates ja teadvustades on ehk kunagi tulemus olemas ja igasugune loomne ukse taha jäämas (v.a. kassitoit, sest Igor, va totu, muud peale lihakonservi süüa ei taha...)

Lõpetuseks lisan siia selle nädala mõttetera, mis mulle lahkelt Biomarketi mõtetepurgikesest ulatati. True story :)

[cunnvor]

23.11.2019

Seekord alustasime samuti oma trenni korde peal, kus Kunnu käitus väga viisakalt. Niiet kaua teda ei kiusanud ja otsustasin istuda selga. Puki ees paigal seismise harjutamine tasus end täiega ära - hobune oli kui ära võlutud ja ei liigutanud kõrvagi kui selga istusin. Isegi peale sadulasse istumist ootas kannatlikult, et mis nüüd edasi saab. Väga vahva.

Edasi sõitsime platsi peal sammus ja tegime painutusi mõlemale poole. Võrreldes eelmise korraga kuulas ta säärt palju paremini. Traavis jooksmine oli aga jälle liiga kiirustatud ja poolpeatused panid teda pea püsti ajama ning mingist lõdvestatusest ei saanud juttugi olla. 

Mõtlesin siis kõigi nende toredate teooriate peale, mis soovitavad teha hobuse jaoks õiget asja kergeks aga valet asja raskeks. Ja välja mõtlesin (meie jaoks) täitsa hästi toimiva variandi. Kui küsin traavi ja ta hakkab kiirustama, siis võtan sammule ja kõnnime veerand ringi ühele ja teisele poole paindes. Ning siis sirgeks, ette alla lõdvestunud samm ja jälle traav. Kui kiirustab siis paar poolpeatust. Kui muutub kangeks ja tõstab pea üles, siis jälle sammu ja painutused.

Tuli teha läbi nii 5-6x ja ta hakkas poolpeatustele reageerima ilma pead üles tõstmata ja vastu kangutamata. Sealt sain juba palju paremini tema tempot ja traavisammu pikkust korrigeerida. Ja oligi see maagiline moment käes, kus hobune on hea, pehme ja täitsa mõnus sõita. Magic!

Sõitsime traavis ka maalatte, mis Kunnule väga meeldis - ta tahtis aina veel ja veel minna. Kui ilm soosib ja plats on heas konditsioonis siis võibolla teeb mingi aeg paar madalat hüpet ka tema rõõmuks. Ta paistab hüppamist väga kaifivat.

Seekord galoppi ei küsinud kuna oli tunda, et ühele poole on ta üpris kange ja ma tahaks saada selle paremaks traavis enne kui galoppi küsin. 

[taiegaseiklus]

TAIEGA SEIKLUS S01E03 - MÕNED VALED JA JOSED

Life’s a mess aga mäed liigutavad võimatut ja siin on kõik väga okei. Mu esimene töönädal (ja natuke pealegi) on taiega läbi but the show must go on ja ütlen, et neid tuleb veel.

Esmaspäevane 9 to 5 kujutas endast ühte toredat päeva veinikeldri ja restorani vahel jooksmist. Eesmärgiks oli luua vähe loogilisem süsteem veinikappidesse, et numbrid oleksid in Ordnung järjekorras, mitte jätkuvalt sarnaselt messyd ja kontrollimatud nagu mu juuksed. Inglise keele praktika läks miljon % koheselt tööle, sest Nathaliga tegime mõttetööd kolmkeelselt. Keeruline aga lõpuks saime kõik tehtud ja nüüd ainult fingers crossed, et midagi segamini ei ajanud.

Nathali on pärit Austriast ja fun fact - ta ei suusata ega sõida lumelauda ega tegele mitte ühegi % väärselt talispordiga. Selle peale küsisin talt, et what are you? Siis naersime. Ta on taiega sõbralik tüdruk, üldse kõik siin on vääga sõbralikud, ja ta alati märkab kui ma midagi valesti teen ja kohe parandab. A true blessing, sest minu eelnevad teadmised restorani teenindusest ja funktsioneerimisest on võrdväärsed arvuga, mis on sama ümar kui kolledži amfikas (0).

Nii me siis terve päeva strollisime selle kastikesega seal üles-alla-üles-alla. Õnneks veinid sõitsid liftiga. Miljoneid olekski raske kanda. Aga vaatad seda veinikaarti ja näed 2000 frangist (u 1800 eurost) veini ja mõtled, et

mitu nädalat saaks selle raha eest Austrias suusatada?

ei tea, kas see oleks piisav, ühe doktoriproua ära ostmiseks, et kogu see transformerlus mu jalast juba sügisel välja võtta?

kas see maitseb siis nagu raha või on see kullast?

mis sellega veel kaasa tuleb, et kas saan kümme korda kuulsamaks?

palju taara eest saab?

Mida teeksid Sina 1800 euroga? Kas ostaksid selle veini, mis ilmselgelt maitseb nagu kaka võii funktsioneeriksid vähe teisiti? Let me know ;)

Teiste välispraktikale minejate blogisid lugedes ja sotsiaalmeediat jälgides näen, et toimuvad suuremad toidupoodide tripid ja väga palju süüakse väljas. Well, siin maksab toit peaaegu sama palju kui elamine ja mu goal on pigem teenitu viia laia ilma vaatama. Pealegi saame me siin väga head toitu ja eks need reedesed Arianna dinner buffee desserdid on sama paradiissed nagu see koht siin. Aga ma luban, et ma söön kõigi teie eest ka. Üks kõigi kookide eest, eksole.

Teisipäeva saime vabaks, sest need kuulsad ehitustööd siin natuke venivad ja me ei saanud enne koristama hakata kui mingi osa jälle valmis. Pole väga ehitustolmu fänn, sest mu aevastused on sellised vähe teistmoodi ja need pakuvad alati kõigile palju nalja. Siinpool suurt Poolat ka. Aga see frei päev oli jubeigav, midagi ei osanud teha. Ma olin juba töölainele saanud selle esmaspäevaga ja matkama ka nagu ei tahtnud minna, sest pühapäevane 13 kilomeetrine Corvatchi hike andis teada, et mul on kuskil mingid lihased, vist. Jalutasin järve äärde, lahendasin kaks tundi sudokusid ja lihtsalt olesklesin. Sain mesilaselt varba vahele nõelata ja võtsin seda kui märki, et mine koju, palun.

Vale nr 1. Siin ikka mõni sääsk on, aga kindlasti mitte rohkem kui 4. So far.

Nädala keskpunktile kohase jubekuuma ilma veetsime tubaseid töid tehes ehk koristades. Seda tolmu on tõesti igal pool ja hõõru palju tahad, otsa ei saa. Koristasime Nathali ja Tamaraga Spunta restorani (Stüva Engiadina nüüdsest) ja hotellitube ka umbes miljon. Mina olin aknapesu ekspress, siiani olen. I like that.

See keelebarjäär on ikka päris huvitav, sest tulin siia teadmisega, et saksa keel saab kõige suuremaks takistuseks aga tegelikult peaks Duolingos hoopis itaalia keelt harjutama, sest koristajatädid räägivad justnimelt sellises keeles ja nendest sa pigem tahad aru saada. Muidu on süsteem katki.

Vale nr 2. Need sonnenterrasse piirded mida me kolm päeva värvisime olid tegelikult tubade uued rõdupiirded. So yes, jagasin valeinfot. Forgive me, ples :)

Õhtul läksime piirkonna turismikonverentsile kogu kambaga - Malvika, Salome, Katharina, Tamara, Nathali, Gulio ja Rachel. Üritus oli muidugi full deutch aga ma sain üllatavalt palju aru. I am amazed. Põhimõtteliselt räägiti Engadini äppist, kus erinevad kaardid matkamiseks, mountainbikemiseks, suusatamiseks jne... Suur pluss on see, et töötab ka ilma internetita, mis tähendab, et tõmban endale ka, sest ma ju matkasell, kellele meeldib ilma kaardita ringi käia ja kes alles kriitilisel hetkel mapsi lahti võtab ja avastama hakkab. Niisama interneti kasutamiseks metsas pead maha müüma oma hinge, sest me pole ju Euroopa liidus.

Konverentsi tõttu jäi meil õhtusöök vahele, mis tähendas seda, et meid viidi välja sööma. Käisime ühes hästi mõnusas kohas kuskil kaugel (Piste 21), mis meenutab natuke Mr. Jakobi restokat Otekal - selline mõnnakas. Maitsev toit, söögilauajutud deutchis, mõnus õhtu, 2 sääske ja hommikune halb enesetunne, sest õhtusöök jäi nii hilja peale. Hinnad - sõgedad.

Neljapäeval koristasime Thailando restot, Kamino baari ja retseptsiooni. Taaskord katkematu tolm, muud midagi. Õhtul degusteeriti meile uut menüüd ja Arianna (kondiiter) dolced on to die for. Päriselt ka.

BASILIKUM SEMIFREDDO ehk basiiliku semifreddo värskete vaarikatega - basiiliku intensiivsuse värskus vaarikate mõrkjate kambrite maitseplahvatustega kombineeritud kokku jäiseks massiks muretaignapõhjale. Amazing.

TORTINO DI CASTAGNE ehk Maroni (?) tort valge shokolaadi vahu ja leedrimarja želeega - muffinilaadne ja miski magus. Ma olin semifreddost nii vaimustuses, et kõik muu oli pigem meh.

TIRAMISU le ARIANNA ehk full maasika tiramisu - perfektne kombinatsioon maasikatest, kreemist ja küpsistest, mis tekitavad suus täieliku harmoonia ja rahulolu tunde. Kui klassikalist tiramisut leotatakse kohvis ja alkoholis, siis tema kasutas selleks maasikamahla ja kakao asemel pani kõige peale värskeid maasikaid ja maasikaželee. Go strawberry, or go home. Põhimõte meenutab natuke seda tavalist maasika kaalukooki, mida Konsumites jne müüakse aga kui sa Arianna oma sööd, siis tead, et see pole mingi tavaline maasika-kohupiimakas - see on tõeline twistiga tiramisu.

JA meile tuli uus tüdruk - Saphira! Samamoodi praktikant ja kokku on meid 7 lõpuks. Kambodžiast algselt pärit aga elab ka Austrias ja armastab matkamist (!). Mul on niiii hea meel, et ta tuli, sest me saame nii hästi läbi ja ta on nii avatud ja vaba ja tore ja see teeb mind nii onnelikuks. Ta nägi Instagramis seda wasserfalli pilti, mis eelmises postituseski oli, ja esimene asi mis ta mulle hommikul ütles, oli you have to take me there! That’s what I did, sest pidime pühapäeval ainult hommikusöögil tööl olema. Ta oli amazed + sai igale poole uued profiilikad ja mina sain need teha! Win-win ütleks ma.

Tervet shoodi galeriid näeb ---> SIIN <---

Nädala oodatuimat päeva alustasime koos kukega ja õppisime frühstücki (hommikusöögi) tegemist Saphiraga. Drindl selga, saiad ahju, lusikad jogurtitesse, muusika 80% peale ja...

Guten morgen! Was möchen sie gerne zum trinken? Koffee oder tee?

Mu saksa keel saab iga päev täiendust ja mina julgust neid sõnu kasutama. Ja kui midagi vastatakse ja ma aru ei saa siis “do you happen to speak english?” on kerge tulema. Olime mõlemad õhtusöögiteeninduses ka ja see on minu arust nii äge, kuidas koguaeg on action ja nii see-see-see sealt, okei, jne. Aga mina olen ju see vend kes lauast tellimust ei võta, vaid aitab toite lauda viia, koristada ja katta, buffeel silma peal hoida ja beebidele väikseid lusikaid viib. Teistel on palju suurem vastutus ja pinge peal...

Kill me! (Nathali, 2017) I hate this job! (Saphira, 2017)

Terve nädalavahetuse (ja ilmselt ka edaspidi juba igapäevaselt) oli mul iga päev kaks vahetust - hommik ja õhtu. Nende vahel 6 tundi siestat, väga okei. Jalad on küll õhtuks väga-väga läbi ja hommikul kumbki pahkluu ei paindu kuskilepoole ja tundub nagu kõnniks legodel aga see pidev tegutsemine ja ringi jooksmine on täpselt minu teema. Töökaaslased on ka väga tublid ja toredad + küsivad kogu aeg, et kas kõik ok ja kuidas mu päev on läinud jne. Meil on vahva!

“Hey, Estonia! Alles gut?” (Giulio, 2017)

Laupäeval läksime õhtul peale tööd veel St Moritzisse paari baari tüdrukutega. Siin on selline värk, et inimesi on pmst ainult siis, kui mingi üritus toimub ja sellel nädalavahetusel ei olnud ühtegi. Muusika oli väga ok, selline chill indiekas veits ja inimesed on ikka väga sõbralikud. Uuel nädalavahetusel tuleb siin üks suurem rattavõistlus ja rahvast peaaegu sama palju kui rattaid koos varuratastega. Hotell samuti fullis ja mina kõik vahetused tööl aga ma usun, et Tamara veab ikkagi kõik välja. Nii see käib.

Meil oli 10 last majas ja siis nad ikka tulid midagi rääkima või näitama või küsima ja ma muidugi aru neist ei saa ju... aga the key is vastata neile lihtsalt ja-jaa! Ja siis nad lähevad ära. Nipp eluks.

Ma ütlen väga kindlalt, et naeratused ja naeratamine aitab igast olukorrast läbi üle välja. RAUDPOLTKINDLALT. Klient küsib midagi keeles, mida sa miinus miljon % mõistad, siis kõigepealt naeratad, sest sa said täpselt samamoodi miinus miljon % temast aru, ütled “do you happen to speak english?”, naeratad jälle, sest kui ta sinust aru ei saanud siis vähemalt sai ta sellest aru et sa ei saanud midagi aru ja igaks juhuks ühe korra suunurgad kõrvalestadeni veel, sest better safe than sorry. Lifehack 2.

Uus nädal algas vähe vaiksemalt. Esmaspäeval oli väike koolituselaadne seminar, kus leppisime Malvikaga kokku, et ta räägib saksa keeles ja kui ma millesti aru ei saa, siis küsin ja ta tõlgib mulle eestisse. Jaa, ta oleks võinud kohe inglise keeles kõike teha aga mu naabripoiss, kelle südames õitseb vaid Iglesias, ei valda seda just väga hästi. Aga mina ju deutchi oskan, ja-jaa.

Ma olen täiega frühstück express. Mulle sobib see, et esimene äratus käib kell 6 ja oma pahkluud saan liikuma pool tundi hiljem ja siis lähen tööle. Natuke enne kella 12t lõpetan, söön lõunat ja lähen kuueks tunniks oma jalgu ravima ehk kas magama või matkama. Medikament igaljuhul. Õhtune vahetus algab pool 6 õhtusöögiga ja siis hakkab trall pihta. Meil on vaja ära õppida 7 half-pension ja kaks restorani menüüd, millest üks on (mahukas) Tai köök ja teine niisama 15 lehekülge pikk + veinid. We can do this!

Teisipäev oli mul vaba, niiet sain matkama minna, fav! 4 tundi, palju pilte, uus wasserfall, märjad varbad ja taaskord sain elektrikarjuselt särtsu. That’s me. Õhtul käisime Saphiraga veel nightwalkil ja ta on täiega sõbranna.

Nädalavahetusel tuleb meil 88 hommikusööki mõlemal päeval ja õhtusööke võib isegi natuke rohkem tulla. Sportlased on lihtsad kliendid - nendega hea harjutada ja vigu teha ja õppida, sest neil on eesmärgiks saada süüa ja palju. PALJU. Ja üritus tähendab uuuusi inimesi! + actionit. Ma taiega redis.

Igatahes, nüüdseks olen peaaegu kaks nädalat siin paradiisi Engadinis olnud ja ma miljon protsenti kindel, et naeratamisest on ühed kortsud, silmade kissitamisest 322 päikselise päeva pärast teised ja iga kord kui itaallased midagi ütlevad kolmandad.

Siin on taiega amazunger!

Hansa

[brrrrrism]

"Eat, drink, run" - Bryony Gordon

Kirjastus: Headline Publishing Group Lehekülgi: 288 Ilmumisaasta: 2018 Kui mu mälu mind ei peta, on tegu juba kolmanda teosega, mille olen läbi lugenud ja mis räägib jooksmisest. Kuigi mulle jooksmine meeldib, siis vähemalt senini pole minust otsest jooksjat saanud (veel! :)), ent sellegipoolest leian ma end ikka ja jälle lugemas raamatuid inimestest, kes on otsustanud hakata jooksma. Ning…

[pyou]

Kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab. . . . . . #hull #jooksmine #talv #sport #tundubnagumiinusüheksa #külm #running #winter #cold #workout #feelslikeminusnine #3k #whengymistoofar

[lottahanski]

Today I ran another test run to see whether the injured hip would last. The idea was to go for about 5 km run (pick up a Facebook marketplace purchase for Elmo and come back) but the run felt good and I went a bit longer. The heart rate was high but I was afraid to let the cadence down. It felt so good! My spirit was HIGH, high, high! So awesome! Did it hurt? Not really. Now waiting for tomorrow and how it will feel then. I have been doing physiotherapy exercises for my hamstring-butt-hip problems for about 2 months now (thank you @fysimosimo 💪🏻👌🏻) and in addition core training. It seems that it is slowly doing its job and working. BTW My Southern Ostrobothnian heart loved the flat scenery. No matter where, it just calms me down. ❤ Don’t you simply love my new autumn-colored running jacket? It is by @craftsportswearfin and it is part of the new @helsinkicityrunningday training run pacer crew gear, As is the reflecting hat too. 👌🏻💪🏻🏃🏻‍♀️ •• #running #runner #momswhorun #runninginjury #juoksu #juoksija #jooks #jooksmine #laufen #löpning #löpare #takaisinkuntoon #juoksulenkki #brooksrunningnordic #garmin #craftfinland #craftnordic #kaupallinenyhteistyö (at Paloheinä, Etelä-Suomen Lääni, Finland) https://www.instagram.com/p/CHgPT92h-zG/?igshid=9vh9redar143

[naiivitaarium]

21 AASTAT ALKOHOLISMINI

Nägin täna unes, et olin kuskil peol kellegi eramajas. Millegipärast teadsin, et viibin teisel korrusel. Ruum oli madal ja hämar, vahepeal tundus, nagu oleksin enda keskkooli ühes teatud klassiruumis. Üldiselt oli tegemist vist mingi nõukaaegseid tekke täis suvila magamistoaga. Sellised villased ja lilledega, teate küll. Istusin ühel neist tekkidest ja minu kõrval viibis keegi veel, kellega ma nii muuseas juttu puhusin ja samal ajal endale pikki, paarikümnesentimeetriseid metallist pulki säärde surusin. Kui keegi küsis, siis mul oli plaan need traadid kõigepealt jalga ära panna ja pärast need need neetidega asendada. Mis neetidega ja miks mul neid enda säärde tervelt kümme tükki oli vaja, ei oska öelda. Ühel hetkel olid mul jalad juba nii hellad, et ma otsustasin, et ei hakkagi neid neete sinna panema. Et võtan need traadid sealt jalast ära ja las ta jääb. Kiskusin neid välja ja nägin, kuidas soe tumepunane veri mööda jalgu alla nirises. Seda oli palju. Mul oli aga suhteliselt ükskõik - katsin sideme ja mõne sokipaariga jala kinni ja kõndisin ringi, nagu midagi poleks olnud. Jalg aga lirtsus verest. Täpselt selline tunne, nagu oleks just sokkis veeloiku astunud. Sellised peod. Võiks ju järeldada, et olen üks sick motherf****r. Põhjus, miks see aga teemasse läheb, on, et see oli taaskord pidu. Alati on peod. Pea iga unenägu leiab aset mingil koosviibimisel. Öeldakse, et unenäos tulevad välja inimese mingid sügavamad salasoovid või midagi säärast. Minu jaoks on loogilisem teooria see, et tegemist on lihtsalt mingite mälestuse moonutustega. Verest tühjaks jooksmine pole küll õnneks minu mineviku osa, aga neete ma olen ju teinud (või ehk on seos tätoveerimisega?) ja käinud nii haigetel pidudel, millest mõnda ma siiamaani ei suuda uskuda, seega selline hardcore üritus minu unenäos ei ole mu jaoks eriline üllatus. Unenägudest aga mõnel teisel korral. Alustasin n-ö regulaarse alkoholi tarbimisega 12aastaselt. Kasvasin üles väikelinna külje all külakolkas, kus sõpru oli valida umbes nii palju, et võta kas see või teine. Mulle meeldis alati suhelda endast vanematega. Üks minust mõned aastat vanem neiu, tol ajal täiesti segane ja käest läinud tibi (praeguseks täiesti segane ja käest läinud tibi), otsustas ühel suvepäeval minuga koos siidrit jooma hakata. Kes olen mina, tatt, et sellest keelduda! Sõitsime ratastega paari kilomeetri kaugusel asuvasse külabensukasse, sebisime omale kaks ballooni greibimaitselist GIN-i ja ronisime kuskile vanasse lagunenud aita neid tühjendama. Mäletan lausa detailselt seda, kuidas me seal tolmuse aida teisel korrusel seinapraost välja piilusime ja kartsime, et keegi saab teada. Tähendab – mina kartsin. Sõbranna tundus nii kogenud. Nii äge. Tema ütles ainult, et pohhui. Edaspidi oli ka mul pohhui. Suutsin end alati sokutada kuskile kõige imelikematesse seltskondadesse. Alati oli minu küljeluuks ehk parimaks sõbrannaks keegi, kellega pidi igal nädalavahetusel (või vahel isegi koolipäeval) mingid ossid autoga maja ette sebima, nendega mingit magedat juttu ajama ja end kuskil segi tõmbama. Lõputud pinnakad, simmanid, keldrijoomingud ja niisama kooli tualetis siidri kõmmutamised. Täiesti suva. Peaasi, et läbu ja nalja sai. Nagu õige eesti maainimene ikka – jaanipäeval vaatame, kuidas kohalikud kutid üksteist peksavad ja aastavahetusel kuseme kuuse taga shampusepudelisse. Elämä on laiffi! Mõned nädalad tagasi sain üle pika aja kokku sõbrannaga, kellega me mõned aastad tagasi veel koos „pudelitesse kusesime“ (loe: hullu panime). Nüüdseks oleme mõlemad oma eludega nii kaugel, et oleme oma peigmeestega kokku kolinud ja alustanud nii-öelda täiskasvanuelu. Selle vahega aga, et minu parimaks sõbraks on alkoholi asemel saanud minu elukaaslane, kuid tema jaoks on see ikka veel vana hea rummkoola. Istume koos kohvikus ja joome kokteile. Küsin klaasi lauale asetades, kuidas tal alkoholiga suhted on, sest tean väga hästi, et halvad. Ta ei mõtlegi pikalt ja tunnistab ausalt, et on alkohoolik. 21aastane alkohoolik. Enamus noortele, kes iga nädalavahetus hollikas puusa keerutavad ja sellise väitega välja tulevad, ütleksin, et jäägu aga vait. See ei ole alkoholism. See on kokteil nimega Noorus & Rumalus. Oma sõbranna öeldu peale pidin aga nõutult kaasa noogutama, sest jah, üle päeva tarbimine võib juba olla probleem. Kust aga algab see probleemi piir? Kuidas aru saada, et keegi on päriselt alkohoolik? Tundub täiesti absurdne panna see silt kellelegi, kes on nii noor, ilus ja paljulubav. Kuid tunnen, et tänapäeval on see võimalik. Nende glamuursete maskide taga näeb öös tegelikult neid igaüks. Ta võib olla seal samas, sinu kõrval. Ta istub sinu kõrval loengus. Ta teeb sulle kohvikus seda sinu lemmikut cappuccinot. Ta ostab sinu kõrval Selverist rosoljet - just nagu sina. Ta on tavaline. Alkohol on tavaline. Miks?

[kirkeerbi]

Ma ei sündinud siia ilma selleks, et tööinimeseks jääda

Nonii, reedeks olin ma tööl käinud 12 päeva järjest ja ma ei jõudnud nädalavahetust ära oodata, hirmsasti kibelesin juba oma toimetusi tegema ehk mitte midagi tegema. Nüüd on see siis käes.

(Üks poosepilt Anderist siia algusesse.)

Igatahes viimased nädalad on jälle hullumajakene meil tööjuures olnud. Meenutab väheke jõuluaega, kus pakke tuleb ja tuleb ja tuleb. Kõik loomulikult tsükloni pärast. Pealt tormi ei lennanud mitu päeva lennud ja ka teed olid kinni, seega lennukitega tulevad pakid jäid tulemata ja rekkadega tulevad pakid samuti. Mõni päev pärast tsüklonit oli isegi trillala-trullala, nii vähe pakke, sai mõnusasti oma päev autoroolis ära kruiisida. Aga siis hakkas peale. Kõik kolm päeva kinni olnud pakid tulid korraga. Lennud olid täis kraami ja lisaks hiiglalslikes kogustes autoklaase, sest pärast tsüklonit käisime Anderiga tiiru ka lennujaamas - mitmes suures erinevas autoparklas pargivad kolme erineva rendifirma autod, inimeste enda autod, bussid, taksod jne – sajast protsendist võib-olla kahel protsendil autodest EI OLNUD aknad eest ära lennanud. Jäi selline mulje, et keegi oleks kurika võtnud ja järjest autode aknaid sisse lööma hakanud. See selleks, kui lennud ja rekkad taas liiklem hakkasid saime meie rõõmsalt kogu selle pakimajanduse enda kaela. Kiire, kiire, kiire, jooksmine kiire, jooksmine, tilgud terve päev higist, sest ega ilm ka pärast tsüklonit armu ei andnud, võinuks veidi tagasi tõmmata, aga ei, ikka kuumemalt ja niiskemalt edasi. Õhhh, fuhh, väkk.

Aga me oleme elus! Rapsisime ja tegime oma asjad ära ning nüüd oleme taas järje peal, milline rõõm! Muidugi lisaks selle trallile olin ma eelmine pühapäev graafiku järgi tööl, kuid kuna pakke oli nii palju, kutsuti mind välja ka laupäeval ja nõnda ei saanudki ma ühtki vabat päeva. Reedeks olin ma päris plätu, ma lihtsalt ei viitsinud enam ja lisaks kiirele ajale toimus palju muutusi ka kontoris ehk me boss läks kaheks nädalaks ära ja ta on ka praegu ära ehk teda asendatakse ehk asendaja ei tea täpselt, mida tegema peab ehk me ei tea täpselt, mida ta meilt tahab, pluss ta on aasialane ja ta inglise keel kipub plädinaks muutuma. Oeh. Nii palju asju on töö juures muutunud, aa no ja nüüd sai üks pool Centurionist uued skännerid ka, niiet need teevad ka veel elu miljon korda keerulisemaks ning kuna mind ja Anderit on õpetatud sellest firmas “kõige tegijateks” ehk me peame kõike oskama teha (mida me kusjuures ka oskame ja meid kiidetakse pidevalt), siis sellegi poolest uute skännerite õppimine on aeganõudev.

Lisaks hakkan ma esmaspäevast jälle uut inimest õpetama (naljakas et nad tahavad, et mina kogu aeg uusi välja õpetaksin, kuigi minu meelest oleks neil palju lihtsam olla koos kellegi aussiga, kes räägiks nendega nende emakeeles... aga tegelikult ega vahet ei ole, saangi rohkem keelepraktikat ja nad teevad minu eest veidi tööd ära, kuigi see võtab rohkem aega), kavatsen seekord uue inimese väljaõppe ära teha maksimum kolme päevaga, too on kusjuures juba neljas inimene, keda õpetan, aga ega mulle selle väljaõpetamise eest rohkem palka ei maksta, ainuke asi mida saan on õigus vaielda. Kuna mind usaldatakse töö juures, boss usaldab, kiidab. Ja no eks ma olen kiire ka, kui ma saan teha seda, mida ma tahan teha. Nõnda ma käin ja moosin ja kauplen end parema töö peale ja see on senimaani iga kord õnnestunud. Mulle lihtsalt tundub, et neil on tihtipeale nii kasutud plaanid, kus ma pean jälle midagi muud tegema hakkama, mida ma meeledi ei teeks, nõnda ma käin oma arvamust kontoris avaldamas või pigem jagamas ja minu mõtted jäävad peale. Ander arvab, et see on veider, kuidas nad mulle midagi juba ei ütle, et ma tagasi tõmbaks ja teeksin seda, mida nad tahavad, et ma teeksin, aga nad kuulavad mind suurima rõõmuga alati ära. Ja pealegi nüüd pole mul enam midagi kaotada ka, võingi nende kontoritöötajate ja bossi piire kompima hakata, sest mul on Centurionis veel viis nädalat minna ja ongi kõik. Minu kuus kuud saab siis täis ja pean hakkama midagi uut otsima. Seega nad võivad mind lahti ka lasta, kui väga tahavad (aga nad ei taha 😀 sest ma olen üks kiirematest). Jah, ennast kiitmast ma ei väsi. Ja nõnda siin Austraalias olen ma jõudnud selgusele, et ma ei jaksa töötada kohas, kus mulle öeldakse, mida ma tegema pean. Mina ütlen teistele, kuidas mina tahan, et nemad teeksid, siis olen ma rahul. Lisaks üldse inimesed ajavad nii närvi, seega siit saabki järeldada, et ma pole siia ilma sündinud tööinimeks. Või noh, ma võin olla lühiajaliselt väga hea töötaja ka kellegi teise alluvuses, aga mitte nõnda, et mitukümmend aastat samat asja teha, ei aitäh. Ma hakkan ikka oma arvamust peale suruma ja vahest tulevikus mõnele tööandjale see ei meeldi, seega ma pean ise olema boss, sedasi saan ma öelda ja teha seda, mida ise tahan.  

Ma tegelikult tahtsin selles postituses rääkida üldsegi meie nädalakavast. Iga päev algab samamoodi. Iga päev ongi tegelikult samasugune. 4.30 äratus, sööme, veidi passime telefonis, ajame peredega juttu, sest nad pole üldjuhul veel magama läinud, kui me juba ärkame. Siis sõidame rõõmsalt kuueks tööle, võitleme kärbestega, higistame hästi palju. Ander laob angaaris oma pakid auto peale ja paneb postkontori poole ajama. Mina jään oma alasse oma pakke sorteerima, aluseid, mis sisse tulevad sorteerima, siis pakke sisse skännima ja bussi peale laadima. Ander vahelepeal käib viib osad pakid postkontorisse, viib kohale mõned erakorralised pakid, läheb lennujaama ja toob esimese lennu pealt õhupakid meile angaari. Siis me kohtume angaaris, sorteerime kõik õhupakid, mina jätkan pealelaadimist ja skännimist, Ander võtab ka muist pakke Centurionist kaasa ja läheb edasi uuesti postkontorisse, kuhu ta jätab ülejäänud pakid, mis ta lennu pealt ära korjas. Selleks ajaks on kell saanud umbes kümme ehk mina sõidan oma tavapärast ringi tegema ja Ander hakkab 100km kaugusel olevasse kõrvallinna sõitma. Ta jätab sinna ka mõned pakid ja viib mõned pakid poodidesse laiali, seejärel läheb ta selle kõrvallinna kõrvallinna ehk veel 50km eemale ja jätab ka sinna osa pakke maha. Mina samal ajal olen Karratha kesklinnas ja viin erinevatele ettevõtetele nende pakke kohale ja korjan nende poolt saadetavaid pakke üles. Ander jõuab tagasi Karrathasse umbes kell 11.30 ja üldjuhul me lõunatame koos. Pargime autod ühte parklasse, ma lähen istun tema autosse, sööme ja jutustame pool tunnikest ja mina jätkan oma kullerdamist ning Ander läheb teeb ka mõned pakid osadele ettevõtetele ning seejärel läheb ta uuesti lennujaama, kust ta saab uue laadungi pakke, millega ta käitub täpselt sama moodi nagu hommikul. Toob osad angaari, läheb siis postkontoisse ja jätab osad sinna, sõidab seejärel uuesti nendesse kõrvallinnadesse ja käib ka seal postkontorites. Mina vahepeal olen lõpetanud oma esimese tiiru ja läinud tagasi me angaari (kusjuures need vahemaad pole üldse lühikesed, kesklinnast Centurionisse sõidab 20 minutit ja keskinnast lennujaama pool tundi), laon peale teise tiiru pakid ehk üldjuhul kõik, mis mul esimesel korral maha jäid ja teen oma pakiveo lõpuni. 

Lõpetan tavaliselt umber nelja aeg ja lähen tagasi angaari sotreerima uusi pakke järgmiseks päevaks. Ander tuleb poole nelja ajaks Karrathasse tagasi, käib kaks haiglat läbi ja korjab vereproovid peale, tuleb Centurioni angaari ja korjab kokku kõik pakid, mis mina ja teised kullerid on toonud (mida mingid firmad tahavd kuhugi saata), mis lähevad viimasele lennule, mille Ander kella viieks lennujaama peab viima. Ja sellised on me päevad suht iga päev, ainult, et mitte kunagi ei piirdu me päev ainut oma pakkide kullerdamisega. Sellele kõigele lisaks tuleb veel miljon muud asja ka teha. Näiteks tuleb poole päeva pealt erakorralisi pakke kuhug viia, siis jälle helistatakse ja enda pakivedu jääb soiku. Või on vaja lennujaamast, midagi tuua või sinna midagi viia, või tuleb kaevandusaladest midagi tooma minna või osadel päevadel, kui Anderil läheb kõrvallinnades kauem ise lennujaamast pakid laiali vedada. Jube asjatamine käib kogu aeg, teine kord õhtul kõnelogi vaadates on näha, et kontorist helistati 18 korda, et midagi on vaja teha, midagi on puudu, midagi on valesti jne. Selle töö juures on keeruline oma mõtteid mõtlema hakata (või oma muusikat kuulama hakata), vähemat minul, sest ma olen järeldusele jõudnud, et nii kui ma oma muusika tööle panen või veidi rohkem omi mõtteid mõtlema hakkan, sõidan oma peatustest mööda, teen midagi valesti, unustan midagi ära.Naljakas küll, aga ma pean 100% töö ajal tööle keskenduma 😀

(Mida ma pole vist maininud, aga siin sõidavad maanteerongid. Ehk rekkad, millele on järele haagitud kolm või isegi neli “vagunit”. Nendest pigem möödasõitu tegema ei hakka.)

See nädal krahmas Ander endale näiteks kõik õhtused lennud, mis tähendab, viimane lend maandub kell 18.30 ja kraami saab kätte seitsme paiku ehk koju jõudsime iga päev alles kell kaheksa. Mina põhimõtteliselt oleks saanud koju tulla, aga Ander oleks pidanud sel juhul üksi üle tunni aja lennujaamas passima, seega ma läksin temaga kõikidel päevadel kaasa. Reedel oli tal lõpuks võimalus peale tööd kaevandusalasse pakke viima minna (naljakal kombel pean mina seal tihtipeale käima, kuigi ma pigem ei taha, ja Ander, kes meeledi läheks, kes viitsiks pimedas sinna sõita, sai nüüd esimest korda) ehk jälle üle tunni sõitu sinna, pakid üle anda ja tagasi. Nõnda me jõudsime reedel kell 21.30 koju. Ma ka, sest ma läksin temaga jällegi kaasa, ilma rahata küll, aga lihtsalt seltskonna mõttes.  

(Anderi tunnid sellel nädalal. 71.75 tundi kuue päeva kohta...)

(Minu tunnid eelmine nädal. Ma kusjuures arvutasin tunnid valesti kokku, mitte 60,75 tundi vaid 66,5 tundi. Õnneks ma sain oma numbrid ära parandada enne kui palga maksmiseks läks :D) 

Ja need nädalad on nüüd läbi. Juhuu! Mul oli/on kaks päeva puhkust, Anderil vaid pühapäev. Aga kõik jätkub sellegi poolest kiire ja higise hooga. Iga uus nädal on me miljonile lähemal ja meil veel on motivatsiooni rabeleda. Eduka tuleviku nimel!

[kummikvillu]

mh.

Ma ei taha teha neid samu asju, mida ma enne tegin. Absoluutselt ei taha. 

Esineda nöörid ümber kaela? no thank you. Kõik hakkab taaskord nagu mõttetuks muutuma. Mõttetu jooksmine ja tõmblemine. Ma ei tea, miks ma selliseks muutun ja nii raske on üritada olla samasugune nagu enne. 

Igasugune esinemine tundub out of place/vale/mõttetu/ajaraiskamine .. jne. Ma ei tea, kuidas tuua endas see motivatsioon, et see on midagi ägedat. Oeh.. 

Ma muutun aina enam selliseks kurvaks, depressiivseks ja mõttetuks. 

(10 nädalat)