4. nädal - totaalne kriis
Väike tagasivaade eelmisse nädalasse:
Neljapäeval kasutas Anna-Liisa meid katsejänestena, et näha kas Ülemiste Keskusele tehtud klipid olid head ja küsis nõu, kuidas neid paremaks teha. Ta kutsus meid ka Ülemiste Keskuse laienduse nurgakivi tseremooniale, et me näeks ka elu väljaspool kontorit.
Juba reedel kohtusime uue kliendiga ning saime uue briifi. Uus klient on MINI, kes tahab teha koostööd andeka duo Elise ja Heleniga, kes on Vanse ja Nike maalivad ema ja tütar. Meie ülesandeks sai leida nende vaheline koostöövorm, mis aitaks mõlemat ettevõtet võrdselt edasi.
Esmaspäev
Eesti sünnipäev! Kontorirahvale vaba päev, see tähendas ka meile.
Siit edasi aga – kaos ja Photoshop…
Teisipäev
Tulime kõik tagasi pikalt nädalavahetuselt, mil ragistasime ajusid, et kontoris teistele oma ideid välja pakkuda. Asjalood ei olnud paljutõotavad… Nagu ikka, kasutasime Joao õpetatud ajurünnaku tehnikat, et asjad veerema saada. Me ei olnud rahul sellega, mida me sealt saime. Tavaliselt on ikka nii olnud, et me oleme mingil määral rahul sellega, mida me suutsime välja mõelda, kuid seekord oli midagi puudu. Raske oli leida lahendust sellele, kuidas siduda omavahel kaks näiliselt täiesti erinevat asja. Meil oli see vau-faktor puudu. Üks MINI tuleb ära kaunistada, see oli kindel. Aga mis on mõte selle taga? Sellele küsimusele me ei leidnud vastust.
Ragistasime koos ajusid, kuni kutsusime appi Kadi, kes andis meile kliendiks Vana Tallinna. Kadi kuulas ära meie mõtted ja mõlgutused ning andis meile suuna kätte, mis aitas meid tublisti. Aitäh Kadi! Tegime agaralt tööd edasi Kadi antud mõtetega, kuid varsti jäime ikkagi kinni jälle. Midagi oli puudu. Kutsusime kohale Kaareli. Rääkisime talle kuhu me olime jõudnud omadega. Ka Kaarel kuulas meid kannatlikult ära ning andis meile häid juhtlõngu. Aitäh Kaarel! Saime lõpuks põhja paika ja oligi õhtu käes. Läksime koju, et siis tulla värskete peadega hommikul tagasi.
Kolmapäev
Midagi on ikka puudu! Kõigil oli see tunne. Me üritasime edasi liikuda oma ideedega, minna tagasi, vaadata teise nurga alt, aga midagi oli puudu. Me ei näinud oma projektis seda sära, mis sütitaks meid ennastki, kuidas me siis selle kliendile suudame maha müüa. Me proovisime veel GET TO BY meetodiga selgust luua, kuid ei õnnestunud. Mööda jalutas Joao, kes küsis meilt kuidas meil läheb. Me rääkisime talle oma kurva saatuse ära. Joao tõi meile näiteks Pepsi ja selle, kuidas nemad suutsid oma suhtlust tarbijatega tugevdada. Mõelge sellele, mida sihtrühm tahab! Selleks hetkeks oli kell juba nii palju, et me pidime minema Ülemistesse ja olgem ausad, meil oli väikest tuulutamist ka vaja. Ülemiste laienduse nurgakivi tseremoonia peopaik oli nii ilus ja värviline. Esialgu andis Anna-Liisa meile väikesed tööülesanded kätte, et kõik laabuks sujuvalt – Syret ja Oscar läksid külalisi parkimismajja ja parkimismajast tseremooniale juhatama, Laura kontrollis nimekirja (checking it twice), Liisa jagas tulijatele kiivreid, sest me ikkagi olime ehitusobjektil ja kunagi ei või teada, millal mõni ehitaja liiga suure hooga haamriga viibutab, nii et see tal käest lendab, ja Stenly andis endast kõik, et inimesed saaksid oma head soovid ja mõtted ajakapslisse panna.
Üks, kaks, kolm ja meie tähtsad ülesanded olidki täidetud ning meiegi ühinesime tähtsate külalistega ning kuulasime, mida neil öelda oli.
Neli, viis, kuus ja ajakapsel oligi auku pandud ning tsemendiga tuhandeks aastaks kinni pandud. Seitse, kaheksa, üheksa ja me olimegi jõudnud söögilauast head-paremat võtta ning kuulata Sissi ja ta kaaslaste meeldivat muusikat.
Kümme, üksteist, kaksteist ja oligi aeg Tuhkatriinudel ballilt tagasi joosta oma tööülesannete juurde. Palusime Mariettalt endale meie lemmiku Kollase toa ja keskendusime Joao püstitatud küsimusele – mida sihtrühm tahab.
Stress eating... Võimalik, et kommide pärast on Kollane tuba meie lemmik...
Me tundsime ennast jätkuvalt üsna lootusetus olukorras, ...
kuid me siiski suutsime leida väikese killukese, mis meil oli puudu. Aitäh Joao! Pikk ja raske päev oli jälle seljataga ja kodutee oligi jalge all.
Neljapäev
Karm pusimine jätkus. Meil oli väga suured edasiminekud, aga me ei olnud siiski veel poolele teelegi jõudnud. Kaarel käis vaatamas, kuidas meil läheb ja soovitas meil ennast liigutada, minna kohvi tooma, vetsu, mida iganes, peaasi, et me end liigutaks, et saaks mõtted voolama. Sellepeale haarasimegi kollektiivselt oma tassid ja klaasid ning suundusime köögi poole. Teel sinna rääkisime Meriliniga juttu, kes oma positiivsusega tõstis ka meie tuju. Jõudsime natuke tööd teha oma idee kallal ja siis… Ja siis ilmus Elen-Greete! Tema aitas meil mõelda laiemalt ning siis läks kõik veerema ja mitte allamäge. Mõtteid lendas ning lõpuks läks ka meil silm särama taas. Kontorirahvas juba oli hakanud meie pärast muretsema, et me nii tõsiseks olime jäänud. Aitäh Elen-Greete! Meie töö sai hoo sisse.
Vahepeal käisid veel Joao ja Kaarel vaatamas, kuidas meil läheb ja Elen-Greete kui kaugele me jõudnud oleme ja Kadi ja Piret andsid teada, et homme me proovime Vana Tallinna koksid ära. Photoshop toimetas lausa neljas arvutis korraga ja sticky notesid lendasid ühest lahtrist teise.
Reede
Opstii! Ei olnudki kliendiga kohtumine. Seekord veidi teistsugune nädal kui tavaliselt. Oma ideid esitleme kliendile hoopiski järgmine nädal, nii et väheke põnevust ka seekord. Kas kliendile meeldib see, mida me tegime või laidab ta kõik maha? Selleks, et teada saada, peate tulema tagasi järgmisel nädalal.
Aga reede, see möödus meil kõva töötähe all. Vahepalaks olid ülimaitsvad Vana Tallinna Victory Spritz kokteilid suurepärastelt baaridaamidelt Kadilt ja Piretilt.
Lisaks, me lõpuks avastasime, et kontoris on massaažitool...
Õhtuks tundsime ennast palju paremini kui veel alles eelmise päeva hommikul.
Ilusat nädalat ja kohtumiseni uues postituses!
Autor: Syret Kärt
0 notes