ELUASE (1978)
*
kui palju lootust paistab koduaknast?
võõrad aknad korstnad tuulelipud
tagatipuks sadu hakkab sadu lakkab
tead sa metsast rohtu puude vahel?
tead sa linnu verd ta kuuma mahla?
oli Jakob kord ja oli Rahel…
aga tammikute raugakohin?
öökullipesas udusulis pojad
kas neid kõnelema õpetada tohin?
*
Üks heinamaa. Üks kasepuu.
Üks surnud paat. Üks lind. Ja tuul.
Ent silmal haarata ei saa
ja homme vaevalt mäletan:
kas heinamaa või põlislaas?
üks lind? üks lind? kas puus või maas?
üks lagund vrakk... Ning ainult tuul.
Ning ainult tuul, ei miskit muud.
HULKURIKS MA OLEN SAANUD ÜKSKORD
Maanteed mööda kõnnin mina.
Viljaväljad juba kollendavad.
Jahedamaks tõmbub taevasina.
Minu silmad suve mäletavad.
Minu silmad seletavad maanteehallil
maanteel seitset masti autojälgi.
Millal tegin kallimale kalli-kalli,
jätsin rublat kuus, et ta ei nälgiks?
Hele maanteejoon sai olla nooleks
kuni öö ta enesesse mähkis.
Kiirtevihk mind lõikab kaheks pooleks.
Taevas jälle tihedamalt tähti.
*
ei ole silda et minna
üle põõsastiku
taamal laotuvad kured
silmapilkude kohal
vaatan ainiti sinna
kus on kuuskede pikkus
aimuvad adrakured
igas võimatus kohas
valges istungisaalis
kõne lõi valgused puruks
hundid vaatasid vaikides
mere lainete värvi
kapslites seemneid singi saalis
kuni kogunes muruks
kõigis võimatuis kohtades
mesilastarus täis kärgi
TALVINE HOMMIK
PÄEV algab vaskse üleshüüuga
ent kogu aeg on pimeduses varje liikunud
miskit karvast ümber keha kiiruga
veel pole keegi läbi pimeduse kiikunud
veel järgmised kõik hetked aralt umbuvad
käsikaudu kobatakse kauge lülitini
ihuvärvi õhupallid teravnurkseiks tõmbuvad
ning hammasrattad ragisevad kiiremini
silmapiirist koorub pikki kiiri
kohutatud päevalapsed peavad palvust
juba tänavate lõpud puudutavad silmapiiri
ei tea milleks arvatakse valgust
*
liblikas lendas üle tänava
liiklus peatus et liblikat tänada
liblikas kapsaliblikas kuhu sa lendad?
lenda siia räägin sulle iseendast
muru läks edasi kaugenes majade vahele
tõusis vastu udule ööle ja rahele
kuhu sa lendad liblikas lapsuliblikas?
käratult astun ligi ja liblikat pildistan
*
puhas taevalumi kohal kummerguse laua
laua peal on suvi säilinud nii kaua
et ma kuulen läbi une
killadi-kalladi kalisevad kellad
killadi-kalladi kalisevad kellad
öö on kihmas ja tume
higerdi-higerdi halisevad sammud
laipjalg hingeldab päikese kannul
silmad on ähmas higerdi-higerdi
silmad on rähmas higerdi-higerdi
laua peal sorgub ja süveneb suvi
lumi ja külm on ja talv on ja lumi
LUMI
krabisedes lumi
tänavatel käib kõik on lumi-
vaikne või lumi-
vaikne näib külmetavad jalad raske laua
all kas mind kaitseb aken
tuhm ja sinihall lõppematult katab lumi
valget maad uskuda ei suuda et ta veeks
kord saab uskuda ei suuda et on elus puud
jäigad sirged tüved süsimustad luud plank
on pikk ja hõre voogab akna all tuules
voogab lumi
lumi nagu sall lumi
tuleb tuppa lõputa ja suur tasa tõmbub talve
minu pehme puur lume
kerge rütm on ainus tõde veel lumeks
saavad silmad lumi
matab teed pagematu lumi
sihitu ja soe lumi
läheb läbi kuhugi ei poe talveks
saanud majad lumeks
saanud suits nüüd on ainult lumi
kõikjal tantsib tuisk
KUU
Vahtrapuus kuu nagu puupisar.
Kuldnokapuur on avatud.
Tuul nihkub puusse, vaikne ja visa
nagu salakavatsus.
Kuu ajab loikudes juuri.
Öö edeneb.
Kõll! kõlinal kuujuuri rebeneb.
Kuu kukkus kuldnokapuuri!
IIL
kardin viskub sügavale tuppa
uks avaneb prauh vastu seina
aknalauale sigineb hääletut soppa
mees haukab rõginal kuiva leiba
millest ma mõtlen küsib ta pinevil tuppa
mürinal paiskub uks krampi
kardinas rohetab suur rahulik vahtraleht
JOOKS
Nüüd algab jooks
Puud keerlevad üha kiiremini
nagu filmis või unenäos
Limi tuiskab
taldade alt nagu paiskuks sädemeid
Õhk rebib pärani silmad ja suu
Jooks
Õhk lööb südamesse hambad
soontes jää keeb vereks
Kuhu jäävad majad hallis kambas
vannitoad ja diivanid
Juba ees hakkab paistma sinine silmapiir
Jooks
Taldade alt paiskub sädemeid
*
juba liiga valjusti jutlevad öösiti puud
kellel on teravad kõrvad see ei kuulegi muud
võõras puukeelne kõne mida nad näevad ja teavad
kuni lehed lähevad koos kurgede nurkliku reaga
siiski vaikus ei tule vihmal on palju juttu
mina seda ei mõista ning mõistatan vihma kui nuttu
lumehelbeid kui seletamata kurbust
kägusid pole näha ja minul on okas kurgus
*
eluveega on tänavaid kastetud
kalmud on kasitud pered on lastetud
aknad upuvad roosidesse
parkides haljendab kallis loodus
paneme südamed loosidesse
loodetavasti aasta on soodus
sinilillest on tinti aetud
pilved on sinise klaasiga kaetud
nukud troonivad aknalaudadel
kuus korda päevas karjuvad mamma
loomutruu rohelus lokkab haudadel
tagatoas tukub ilmasammas
KELLUKE HELISEB väsinud ajal
hilisel pärastlõunal.
Kiirustad koduteed, aga su mustas
võrgus on punased õunad.
Seal on veel mitu paberis pakki,
neid aga mina ei näe –
millest sa võiksid küll mõelda,
et kõnnid kui kombinee väel?
Neliteist naeratust on sinu huultel –
veidi vist liig lõplik arv –
ent kuskil su juures on kullane lõim,
peen nagu juuksekarv.
Kuidas see on, et sina ei vastandu
ega kedagi riiva? –
isegi see ei loe, et su taskud
on täis meekollast liiva.
RAHULIK MEES
tuppa astus rahulik mees
kellelegi ei tulnud mõttesse
jätta vastamata tema tervitusele
keegi ei muretsenud kergestipurunevate klaaside
ega määrdumisvalmite vaipade pärast
keegi ei küsinud
kust see mees tuli
*
päevatera vilgub tuules
halab kask ning rapsib lehituna
okstes inimesi maalituna ehituna
päevatera vilgub tuules
neliteist on kasel sitket oksa
linn jääb loha rippu kase otsa
päevatera vilgub tuules
valgus võpleb nagu haige süda
hirmus sootuks mustaks puruneda
päevatera vilgub tuules
valgus valgub laiali kui veri
imbub maasse lind ei leia teri
päevatera päevatera
TUBA 1
Liblikas kustub vastu kuldset tapeedilille.
Pehmetes varjudes valvavad mustad vaasid,
lastes endas hajuda õisi, ripsmeid ja prille.
Sõltumatult astub ette raamatukaasi
ja vahtralehti. Muusikast hulgani kilde.
Aimatav annus kerget lõbusat gaasi.
Õhtul murrab sisse varjatud koobas,
silmis ja huulil lööb hõõguma alasti nälg.
Meeldivat lahendust keegi ei viitsi loota.
Tuul müttab akna taga kui edev sälg.
Väsinud ruum enam teravaid värve ei tooda,
kergest puutest jääb seinale kujutu jälg.
Vaasid on kummuli. Järsku on piirid teada.
Piire ei olegi. Igaüks pääseb välja.
Polegi kohta end lõplikult sisse seada.
Järsku on näod ja seinad kivini paljad.
Piire ei olegi. See on korraga teada.
Ükskõik millega kustutada nälga.
SU NÄO EES KARDIN MÕLEMAL POOL UDU
vaid ristiämblikud ja konnakudu
külastavad sinu puhast nägu
öösel ööbik päeval kärp ja kägu
ei ükski sõna mõõda sinu nina
kas valgus varjab sind või surilina?
puutumatult seedid oma vilju
tõustes kõigest kõrgemale hilju
LINN
Linn tõuseb kikivarvule ja küünitab vaatama merd.
Harilik linn, tolmune, tõtlev ja kuum.
Linna tuhm suurheli võbeleb värvilises õhus.
Harilik linn, kantmõõtmeisse suletud ruum.
Linna kumavas valguses hulbivad lamedad varjud.
Harilik linn, ei tilluke, ei tohutu.
Linn tõuseb kikivarvule ja küünitab vaatama merd.
Harilik. Ei ohtlik ega ohutu.
TUBA 2. HOMMIKUNE INTERJÖÖR
Toekad roosad lilled kuuekandilises klaasis
levitavad lõhna närbuvas ekstaasis.
Uimasena pealiskaudne hommik tuppa tuigub,
lapiku ja kollasena aknalaual suigub,
seinaksveetud kardinatest rõhumata läbi.
Häirimatult allapoole tuksub kellakäbi.
Kummut kuhjub keset tuba, avamata sahtleid,
lilletatud liual lebab veerand pakki vahvleid,
kortsund linades on tunda liigse liha rõhku,
raskelt ripub käsi keset liikumatut õhku.
Kellakäbi häirimatult tuksub allapoole.
Timmituina tiirlevad osutite nooled.
KÕRVALTVAATAJANA
Tihke halli talvetaeva varjus
veereb ebamaiselt kirjuid automarju.
Seisatades paistab mulle tihti,
et inimestel pole sirget sihti,
autod aga, hoopis vastupidi,
peavad rajast kinni seda rangemini.
Seisab mees, peab silmas akent, ilmselt valet,
ta peaks pilku pöörama veidi paremale.
Aga tema seisab muudkui, millestki ei hooli.
Naine beežis autos keerab tabamatult rooli.
*
Nokitsevad varesed tervitavad
hommikut, inimesed irvitavad
rõõmsalt ja jäiselt, talv kõliseb.
Vahutav lumi sööb asfaldi ära.
Päike toob teravat külma ja särab
igipõliselt.
Majad kihutavad igaviku poole,
akendest varisemas voodeid, toole
ja inimesi hõbedasse õhku.
Päev jäätub läbipaistvaks kuuliks,
et lasta kesta verd ja huuli
ning rõõmu ränka valutavat rõhku.
*
kusagile sissepoole paluti mind tulla
juurikad ja juured palju musta mulda
natukene igast roast anti mulle maitsta
õige õrnalt mekkisin kõik jäi välja paistma
läksin kuni edasi enam mind ei lastud
hoopis ennenägematud asjad tulid vastu
läksin kuni minu jaoks ei olnud üldse kohta
lähen ikka edasi ei ahasta ei ohka
SOOLANE TUUL kobrutab majade vahel.
Aknad tuhmuvad. Autod, kanalisatsioon.
Hingamisõhku napib. Või ei napi vahel?
Vakka! Kas teile ei tundu, et helises telefon?
Keerame järgmise lehe. Lapsed ei maga.
Kell näitab kesköötundi, ma keeran ta üles.
Vannituba salatseb koos pesumasinaga.
Kõikjal on pesunööri, see ulatub kõigest üle.
Kas sa mõtled või? Tubakas ja meri.
Sigaretid ja lained. Lastel ei ole und.
Heleda kihina koguneb rentslisse soolateri.
Või on need langenud tähed. Võib-olla sajab lund.
NENDEST, KEDA ARMASTASIME JA AUSTASIME
Sest surmast üles kedagi ei leia
ning siis on vaja hüüda vastu tuuli,
kus ikka lõhub katust mõni peiar
ning kõigest üle kasvab kõver kuu.
Siis pudeneda vastu mulda suuli
ei ole mõtet rohkem monumendist
ning ühtki abi ei saa hõbekuulist,
ei kuiva tühjaks õuna haukav suu.
Kui ühte murti õdesid ja vendi,
siis mina murdsin noore õunapuu.
MUUDATUS
Suurt muudatust ootavad inimesed,
aina sõgedamalt sagides tänavail ja kauplustes.
Alalhoidlik on ketipeni veel,
tigedal lõrinal külalist haukudes.
Toad jäävad kitsaks, majad ei kõssagi,
ehkki müürid neil vaevu püsivad,
võhivõõralt: mis uudist? mis uudist?
inimesed õhinal küsivad.
Kas homme? Millal? Või juba täna? –
hetketabajaid lämmatab huvi.
Niimoodi enam ei saa, püha jumal!
Ning linnatänavail lahvatab suvi.
PÜHENDATUD
Viimaks sain müraka mammuti välja kaevatud
klaasjast keltsast. Surmani väsind ja vaevatud,
lõin oma ilusad teravad hambad ta sitkesse näkku.
Mõtlesin ise, et söön mis ma söön, veel mõnele jätkub
liha ja soolakat verd, mis juba veidi on hüübind.
Siis tulid nemad ja karjusid, et ma olevat süüdi
selles, et torm nendel purustas majad ja uputas paadid
ning puntrasse keerutas kuused ja telefonitraadid.
Nad võtsid mult mammuti, matsid ta samasse auku.
Vaevu neil pääsesin käest ja pagesin hunditeid kaudu.
ÄÄRELINN
Varikatused on selles linnas triibulised,
värvikad, ja teevad meele härdaks
(et neid üldse on), ja naabri vana peni
kaks korda päevas meie planku märgab.
Karusmarjahekk peab kinni tuuled,
aasta läbi kannab halle marju,
õuevahtrad, ehkki õige vanad,
jaksavad veel küllalt anda varju.
Neli punast päris tervet tellist
tähistavad kassi matmispaika.
Salkus plika seisab keset õue,
torkab riita mahakukkund kaika.
MERELAUL 1
Merel olid tuuled ja meri oli püsti,
mere tagant paistis kauge maa.
Seal teed olid laiad ja neiu tantsis tvisti –
oh Jakob, oh Jakob, mind armasta sa!
Olid puud nõnda suured, oli mets nõnda tume,
oli kodu nõnda kaugel, kui olla saab.
Öösiti merd mööda möödusid tuled.
Üle mere oli kaugel kauge maa.
Ja ma läksin läbi tuule üle päikeses mere.
Oli suur. Oli ilus. Oli kauge maa.
Ja ma läksin, et öelda sinule tere –
oh Jakob, oh Jakob, mind armasta sa!
MERELAUL 2
Tuul oli vale ja kala oli kaugel.
Meestel oli aega armastada naisi.
Lained olid ükskõikselt, rahulikult lauged.
Meestel oli aega armastada naisi.
Tuul tegi sõlme ja võttis suuna õigeks.
Pilved kisti räbalasse, taevas vajus hatuseks.
Kala pani mehed nagu mere külge köide,
tuulelipp sihtis ja sirgeldas katusel.
Merest toodi angerjaid ja merest toodi hauge.
Päevast päeva usse aeti põhjaõnge otsa.
Kambrid olid pimedad ja jahedad ja rauged,
voodid aga nagisevad, kahekesi kitsad.
Tuul aina loopis laineid, ajas kala randa.
Naised läksid ära, läksid näkkideks merre.
Keegi vahel öösiti nüüd õngi tühjaks kandvat.
Loojang kumab punaselt, õng lastakse kui verre.
VARI
Tänavasse paiskub lehvik halle linde,
end nokib maasse kuni põhjaveeni.
Ei enam puutu puud, sest elus puugi ajab pinde
ning pruunis vihmas tärkab niiskeid seeni.
Vaid vaatan lakke, lakke vaatan –
see päris ehtsalt ruudukujuline.
Seal all, seal vees ehk valvab Leviaatan,
ja ema ütles: ära sinna mine.
Ja vihmades on mürke, vihmausse,
küll kuulen nende ümisevat laulu,
ning ehkki vaatan lakke, krohvi valevusse,
suubun vooluvette teab mis rada kaudu.
ÜMBER KOIDEST PURETUD LAUA
Järsus hanges koduneb lahkulöönud nelk.
Tuppa tassitakse kargelt kobisevad pakid.
Kojas kutsuvana kumab roostetanud kelk.
Üle maja, üle talu kisendavad hakid.
Lumekülla õõtsuvad ääreni täis saanid.
Pulmad, verivorstid, õllekehad, peied,
nõudepesemised, klaasid, šeigid, kaerajaanid.
Pole raske aimata, et meie pole meie –
kobarana ümber laua, silmipidi kinni
ühtses kahkes hingeõhus, sõnakad ja mõistvad.
Üldse pole kriiksatamas kuulda uksehingi.
Hiilin vargsi kuuri taha. Summutatult hõiskan.
*
Sõnad tulevad kõlinal hammaste varjust.
Välkvalguses hetkeks ilmub kahvatu kivinägu.
Paindumatud seljad. Üks võõras omaette karjub.
Tema igatseb seda, mis praegu on meie jagu.
Millestki midagi teha. Viha valgub välja.
Sõnul võib seletada, puudutada ei saa.
Paberi pealt peab lugema, kas oled söönud või näljas.
Õhk teeb ihule liiga. Õhust ära ei saa.
*
ära keela kelladel mängida
lahkumislaulu kodutuile
kuigi neid maetakse sellesse mulda
mis ju ehitatud muile
las nad tulevad sinu tuppa
aastasadu aastatuhandeid
kuigi mann kolmas sinisest põrgust
püssiga ähvardab manne ja juhaneid
püssisuust ju pudeneb lilli
punaseid lilli ja konnapoegi
toolid seisavad kikivarvul
kuni ilmsüütu olevik poegib
KAUA TULEB MINNA,
läbi esemete tule
lähen jälle vastu
längus hommikule.
Väga üksi keset seinu,
väga mitmekesi.
Sõnad. Näiteks hellus,
armastus ja vesi.
Ärkamist ei ole loota,
olen juba ärganud.
Ennast seda hoonet hoidmas
olen märganud.
Ikka pime.
Põrandas ja seintes salasosinad.
Ühepäevaliblikad
tapeedililli kosivad.
VANA ÖÖ
Tuul ajab ringi rusket leheprahti
nagu unustatud veskit.
Kas ääremaja uksed jäeti lahti,
arutavad vargad isekeskis,
tuuseldades soojas pesusahtlis.
Ning nooruk Jaan peab akna juures vahti.
Kapinurgal värvilised kriidid
on kui pärit veidi teisest ilmast
kui seal kõrval nööbid, nõelad, niidid
ning akna taga vettind rajuilmad.
Kolm tükki kirjut siidi kaasa viidi,
ja kapinurgalt värvilised kriidid.
RÄNNUILM
Näen ennast õhtul tänaval läbi uduse akna,
hüpleval kõnnakul tõttavat hajusat siluetti.
Rõske ja jahe on, silmapilk sadama hakkab,
lumepilved on raskeks ja läbini lörtsiseks vettind.
Kuhu ma lähen – tean, aga meelde ei tule.
Möödun kauplusest, kinost ja raamatukogust.
Vingulõhnane õhk tuleb tuppa. Korraga süttivad tuled.
Kiirustan mööda hoiukassast, kohvikust, apteegist, kodust.
Ikka veel pole öö, kuigi päev on ammugi otsas.
Kusagil kumiseb monotoonselt. Akendel nirgub vesi.
Seekord lähen vist päriselt, käest annan viimased otsad…
Keegi kolmas kui peremees minu asemel lesib.
*
Lainete mustad ninad kerkivad valgesse vahtu.
Taevas kummardub vette, ent viimasel hetkel lööb lahku.
Silmapiirist saab saar, kaugelt veel must ja pime,
seda ei oskagi mõelda – kui me seal oleksime.
Siiski on kuidagi meeles helekollased rajad,
päikese nobedad helgid, soojad jahedad majad.
Niikuinii jõuan koju, siis on kõik hoopis teine.
Akendest raamitud laotus, kella kümnene eine.
SIIN UJUB LUIK
vaid laps nii valget luike tohib joonistada
vaid laps kel ühtki varju pole unustada
vaid laps kel ainsana on võimu
nii valgest luigest unistada
NING UJUB LUIK
ta ujub läbi raske jää
ja valge lume
ta valgusvalge rind
külmvalgest veest on tume
ning sellest hoolimata valge
valgem valgest lumest
NING UJUB LUIK
LAINED JA PUNKTID
1996
PIIM
***
kergelt päevitanud piim nagu ma näen
selle olengi altarile toonud
nagu kalad nagu linnud nagu mõte
vahetpidamata
ning kleit mis väga hõlpsasti rebeneks
terved pitsikudumise vabrikud nahaparkalid
ja moeimpeerium sukad mida ei saa säästa
solgitoru on siiani omaette hoidnud
pean silmas eelkõige nõudepesuvett võibolla ka tinti –
nüüd juba
ma imestan hoopiski et peeglid ei riietu ümber
vaid unustavad
***
tõsine ja tähtis
aga mitte teaduslik
praegu ei esitata küsimusi
kas ma üldse kedagi meist mäletan? –
kui seda mäletamiseks pidada...
ma sõidan
ma pole näljane, nälginud
võib-olla ma olen mõnevõrra purjus
põrand pole naksunud pikka aega
taim pole juua küsinud
taim on muidugi puu
miniatuurne ja veel miniatuursem
tema nähes ei julge keegi haigutadagi
ta on nii intensiivne
nagu madu ehkki pole loom
siin on mul napake kohviga
ja siin sibulakauss
kui hing peaks öösel koju pöörduma
kuid ta on lodev ja valimatu
otse öeldes on ta liiderlik
ta hoolib tõukudest puukoore all
neis labürintides ta ei eksi
muidu küll
milleks talle tiivad
seda kõike ma juba ütlesin
aga ainult viha pärast
vaatasin aknast kuidas karussellid magavad
ja autod sõidavad neist otsejoones mööda
viis aastat
siis olin mina mees
mul oli otsaees see märk
öösel toodi mulle söögid ette
keegi seisis selja taga
muidugi kelner ja heitis valget varju
olen ikka olnud varjudele vastuvõtlik
ka selle niidi vari
mis mind nüüd juhatab
kusagil peab olema üks teine linn
tema akadeemilised karnevalid
habetunud kellad habeme varjus muhe muie
naiste kõrged saapad
ja mehed kükakil
kingapaela sidumas sall otsapidi poris
alles selles linnas Jakob
mitte varem
ja suur must naine
millega ma end nüüd kaitsen? – küüneviiliga
kogu kõrge kohtu vastu
***
kui võimalik siis parem edasi
nagu tähed
küsida nüüd valjema häälega
niisama leebelt
kartulisööjad ja absindijoojad
seda ilusat puhast mett
ja sarimõrtsukpiima
just nii nagu see meelde tuleb
ihulikku armastust mulle õpetaja
herneid ja joonlauda
mäletan sind laulmas vaikse häälega
aga õigesti nii kui nootides kirjas
mu õpetaja
***
sain selle kätte olid pildid
eksimatult talletatud
algul hüsteeria pärast resignatsioon
uks millest sisse tulla ja
aken millest välja vaadata
ka vaibumise ime
lõpu lained ja väikesed punktid
aina tasem aina lagedam
tegin pihu lahti ja vaatasin
tere sõna – sina siin?
***
raha lakkamatult kuubikujuline nagu /..../
nii palju vaeva et ümardada nende sokke
ja pükse ja siis nad sinna sisse mahutada
nii et nad kisendavad et nad hakkavad kohe
sünnitama silmanurgast tolknemas piits
ehkki nad pole näinud sellest und –
tuli peegli juurde ja nägi – tulekahi
nüüd on täiesti ausalt nagu sukkpüksid
nagu menstruatsioon
tuli lille nimi
tuli linnu nimi täpselt üks mitte suupärane
vaid kirjutatud
tühi – läbipekstud pühitsetud
***
Ööbikud laulavad ikka. Arbuusid lähevad lõhki.
Taban end ootamas vaikust, mis mulle tuleb.
Veel enne tuleb koer kööki. Vaikus tuleb äkki,
ta hoiab midagi selja taga peidus. Taban end
kujutlemas talle habetki. Ta ei ole veel tulnud.
Või läks ta märkamatult mööda – siis, kui
koer kööki tuli. – Nüüd!
Kas ööbikud ajavad keele suust välja,
kui nad trummi löövad – nagu vaataksid
nad peeglisse. Võibolla on neil kurguvähk.
Maailm läheb vaikides mööda.
Vihm läheb mööda. Ainult hääl on veel siin.
Pilv on tühjaks saanud, peab niisama valgust kinni.
Läheb muudkui pimedamaks ja pimedamaks. Isa
on surnud. Õde on surnud. Kass Ramapura on surnud.
Moonid on surnud. Koer küsib õue, nurmedele.
Vaikus läks mööda. Nüüd tuleb tulekahju,
rõõmus, kerge. Hinga sügavalt läbi nina.
See must olend tuleb sulle vastu, kui sa kõrva
tema poole pöörad, kui sa teda vajutad.
See pole sulle uudiseks – aga see ei lõpe,
ei saa täis.
***
sind tahaks kummardada ja pihust sööta
nii olen näinud tehtavat kõige paremini
suurelt punasega joonistatud
lumivalged pilved pea kohale
ja tõesti on püha
vered voolavad lõkked põlevad suud matsuvad
imikud muudeti nüüdsama rauaks
ehkki himud käivad veelgi kõrgemalt
sada sada tuhat tuhat saavad ühte allikasse kokku
***
päikese spiraal on kõige üleval
taeva ruudustikus lendavad lipud
nende kuldsed tutid plahvatavad
lipud on inimeste heegeldatud
puud tõusevad üles paralleelselt maaga
pealinn pole muud kui suits ja udu
ja joonistatud trepid
lipud põlevad helesinise leegiga
ja punased torud keerduvad spiraaliks
on pühade esmaspäev
***
sa tunnistad rõõmsalt
assüüria ratsanik oma tordist habemega
oled ülearu usaldav
sõnad haavavad sind nagu ussigi
või oled sa suhkrust
OKTAEEDER
***
suured kangarullid aga põgeneda pole kuhugi
lilled õitsevad nagu meri lainetab
nagu tuul puhub
nagu köis kõlgub tuules
ka linnud lendavad mõte lihtsalt on
uni seda ei riku söök ei söövita
***
kerged majad roosatavad koiduvalguses
päike ei tõuse
majad tantsivad
nad on joonistatud ilma kraanadeta
maailmas kus pole köisi
***
see oli tõesti tee algus ehkki nägi välja:
teeviit trepp valge joon hall asfalt
oli paremat kätt ja vasakut kätt
lipud baldahhiin triumfikaar jne
***
vaata ma ütlen see on naistepuna
mis teeb näpud punaseks neerud terveks
oleme sigitanud kurke ja aedube
ootame minu sidrunite järele
minu vihma ja minu külma
vaata ma ütlen hea vili kasvab
hea vili kasvab halb vili kahaneb
***
selles oktaeedris kus ma magan
on mu kopikad
mu taimed on lahatud vormitavad nagu vaha
suhteliselt püsivad on lillad kolmnurgad
nemad ei reageeri
nad tulevad mu võrele vaatama
***
1.
valgus voolab alla puude ladvust
ja värvib oma värvidega
olen keskel
ristatud mõõkade varjus
kaaluta olekus
niipalju kui mäletan
mäletamine on kui vagun
ilma vedurita
2.
mu kodu katab imeilus sammal
pehme nagu ingli hingeõhk
neli karvast vihmapiiska
tulge koju ka sõdurid siin on parem sõda
***
väikseid pilastatud suhkrupoisse
võtab üles teeb neist anumaid
nii ta on võtnud nõuks: võidelda surma vastu
üksteise kõrvale ritta asetab riisiterad
miks? see on võib-olla ainus mida ma tahaks tast teada
***
arusaamise mustas augus
joome vallalist viina
minu vapp on mu käe kolmhark
laual minu ees ligimese
kaheksanurkne rusikas
tema austatud kaabu
***
ma lahkusin hommikul
ja õhtul tulin jälle tagasi
need teod olid täiesti ausad
ma tegin seda nii nagu tehakse palju aastaid
***
ühel hommikul ärgates armastasin riiki
see oli nii et süda valutas selg oli sirge
riik vaatas mu otsa otsekui imiku silmadega
ot-ot-ot ütlesin pluti-pluti
***
peaaegu täpselt tuhat aastat tagasi
nüüd tundub mind ei olnud siis
veel ei olnud jõgesid kirikud olid
ehitatavad Jumal tundis suurt huvi
***
vanasti kui kuningad sõid rasva
kuuldi tihti mere tagant laulu
mindi toodi hõbedat ja sõnu
***
ma astusin küll sillalt maha
ja lendasin, allapoole
aastatuhandeid on ju inimesed elektrist unistanud
eeslid koerad
ja jumala pärast, jumalanna,
ole vait
LUULETUSED SINULE
***
kui mäletada
siis see koobas
milles vulisevat allikat
mina ei kuule
ja sina ei kuule
siis on see kingitus
mõnikord
on võimatu loota
et maailm on nii helde
***
koobas on vaba
nagu väike valge pilv
nipet-näpet ja tühja-tähja
ajast ja ilmadest moonutatud puud
jõe ääres on kurjemad
kui me julgeme lausuda
sõnadenugadega
***
koobas on kaduv
nagu väike valge pilv
ning teda pole
on vihm on hämarus
need kes on juba surnud
isa vanaema ja õde
ja joon mis ei kaardu
***
koobas tuleb välja
ning kui sa esmaspäeval tuled
siis ma viin sind jõele jooma
ja lüpsan sind kergeks
valed on siis sädelevad siidirätikud
sõnad on siis elevandiluukuulid
ihu on siis valge
nagu väike vaba pilv
***
vesiratta rauast käpad
ei jaksa kaaluda üles pilke
jõe ilusast silindrist saab
tagasi koonus
jälle seal põhjas
aga juba sõnutud segi
et paremini plahvataks
et kindlamini
sajaprotsendiliselt
või tuhk – kõige suurem ahvatlus
***
tulen koopast välja
otse laadale
kalambuuride ja karussellidega
klounidega
pulgakommid ja põrsas Hugo
mina peaksin olema žonglöör
millegi eest mulle ju makstakse
***
vaikus põleb ja natuke suitseb
tõmbub servadest krussi
ja muutub auklikuks
sõnad sajavad krabinal vaikusele
nagu lumi sajab krabinal paberile
ja paber ja lumi on vastastikku valged nagu
puhtad ja süütud
lause tuleb nagu kaubarong
on täidetud ja sõidab mürisedes mööda
tal pole aknaid millest saaks sisse vaadata
üks aken on
vedurijuht lehvitab ja liigutab suud
***
vastused on valmis
ainult pea ees silmad kinni
tuul vihiseb lõbusasti see on kõik
Nepomuk
RÕÕMUS, KERGE
***
ma pole kindel et saab võtta iga päeva
küll aga ühe korraga kogu taeva
kui taevas on see mis ta on
ainult kummastuse punaseta võbin
kumba sa armastad – ei kumbagi
***
laud on kaetud mäletan arbuusi
ema peidab soolatoosi laudlina alla
murran uksepiida küljest maitsva tüki
kõrvaltvaataja magab on uinunud
anna meile tänapäev palub ta
läbi une
***
kerguse vaim nagu mu vanaisa ütles piibli sõnadega
et uus linn tõuseb vana järelikult vaob
nagu ta mul tukast kinni võttis
oma tingimatu seletamatu armastuse pärast
nagu tal habe hakkas kasvama ja kõht –
ja kõrvad siiski paigale jäid
tema tingimatu seletamatu armastuse pärast –
kui teine aeg kätte tuli
***
tammed on kõik nõus päikeseks saama
väga lihtsalt nad on rohelised unistavad
ehkki tummad (pooleldi keelsed?)
kui nad su tapavad võtad kingituse vastu
see on nii haruldane võtab võibolla sajandeid
kui sa midagi ütled
seepeale
***
Ah jaa, päev. See, kus ma tulen.
Korrigeerin viimased tunnid. Põsk on esimene.
Kuu pole muud kui väike valge pilv.
Tähtsusel on pikk järjekord, aega küll.
***
kaugemal enam ei laulda
nüüd on nad sisse tulnud
riste aknariste ja rõngaid
korvpallirõngaid
***
ilusad väikesed tummad tüdrukud on võtnud
mu laulu enese ette neil on graatsilised liigutused
puhtad kleidid lõhn puudub
nad suitsetavad pikki pilpaid mis on niisama horisontaalsed
nagu nemad on vertikaalsed nende naeratustest
võiks keeta kasvõi putru ainult nad ei räägi
ei anna välja
***
Lood, mida ma räägin, on väikesed mehed
ja saavad kurvaks, nõnda alasti,
kahjutuks ja armutuks – parem käsi välja sirutatud,
peopesa ülespoole, näpud näitavad tuld.
Mõtete hajusad ketid kasvavad aeglaselt nagu juuksed
ning langevad välja süütult, armutult.
Alati makstakse raha. Alati makstakse kätte.
***
Kaks kokkurääkinud meest, nagu rattakodarad,
nüüd juba sõnatud. Vanem on nagu tikitud
käterätik, täpsemalt öeldes geomeetria. Nooremat veel
õieti pole. Kust ma tean, et kaks meest?
Sest nad kõlguvad – või nende jalad – üle serva.
***
jah poiss ma tahan küll su peeglit
siidirätikut sinagi oled loojumas näinud
kui ka lind su vagunis väga hästi ei õitsend
su kasukas oli võibolla liiga paks
sest enamasti oli ju talv oli sinine pilt
kui nuga loojus tuli uni ka sulle
terve püha päev möödus kui kaerahelbed ja riis
***
nagu nad kõik nii minagi
neisse sõnadesse
panen pea padjale
enamasti söön enamasti pooldun
enamasti arvan
nad on mulle seltsiks
ja siis ma ei ole nii kurb
nagu see võibolla loomulik oleks
aga parem on loomuvastane olla
nii loomalik nagu see võibolla loomulik oleks
aga parem on värviline olla lennuk olla
olla kusagil mujal
nagu ju parem oleks.
***
Lasta laintel end silitada ja kurvastada,
siis tuleb must loom, kellel on otsaees valge lauk –
ta ulub õues. Loom elab õues (mitte vaheilmas,
kus võiks lõket teha). Aeglaselt saabub vaikus
ja siis järsku saabub vaikus
***
Seda me teame ju kõik, et akna taga on puud.
Akna taga. Ja ometi kuskil on kõrb.
Ma tean, olen uneski näind, kuidas need liivad
söövad inimesi. Siis tuleb rändur ja kuulab –
saab vaikusest kõhu täis. Teda see liiv ei puutu.
Mis prohvet ütleb? Et peab olema kurb.
Et peab olema naine. See pannakse ka kirja.
***
Sõber, kelle nime ma ei ütle, kuigi tean,
on suures ohus, palveteta, mitmeid nimesid
ta neerudele rõhub. Päästa sõber,
nagu ülim kohus peaks
sellel tunnil ennast tunda andma,
järsku karjatab lind,
naine, seni võõras, läheb valgeks näost,
kuni taipan: ta on olnud valge näost
sünnist saati, ainult sall punane.
***
Hullul on täna hämar võõras kõhus,
maailm on pööramas külge. Vett on vaja,
kiiresti, palju vett. Siis pannakse tuled põlema,
palavikud, nooled.
AUTO
***
kardinad liikusid aknalaudadel magasid kassid
ka tänavatel alati kasse võis näha
kes meiega ei rääkinud nagu indiaanlased
sulgi täis olid nende suud
ja suletud
***
esmaspäev algas nagu lause
vihma juba sadas rohi oli juba
roheline
politsei viis altvanamehe vangi
jumalasõna oli raamaturiiulil tellisekarva
mehe pea padja peal oli nagu koma
oma ravimatu haigusega
***
tahaksin olla sõbralik nagu vaateaken
et mu ema oleks tort
ja võiks kulgeda läbi suguvõsa
olles haudade sammaldunud nimedega üks
ja kummaliste ämbliklinikutega kaks
olen ammu kõige paremini auto
sõidan mööda olles punane olles hõbedane
0–100 km/h 12 sekundiga
***
tahan kingituseks sõnu nad praegu
magavad poolsurnud sitaangerjad
ma tean et on taevas: tähed ja puud
tahan sõnu tahan kingituseks pilte
***
mälu tapab ennast mäletamisega
isane nuga otsib emast nuga
selleks peab ta õppima ära ungari keele
see isane nuga
ja tema peab õppima habet ajama
see emane nuga
et saaks ennast lahti teha
puuviljavaagen on kaetud verepritsmetega
õunad pirnid ja viinamarjad
verd on nahast lähkris
suur pada koldel on verd täis aga lõke ei põle
ülejäänud veri on neljakümneliitrises
veinikääritamispudelis labürindi ees
milline rauge esmaspäev
***
tulen vaikselt ära mööda alleed
läbi metsatuka kuni jõuangi kõrbe
hoolega nuuskides kuulatades peaaegu magades
aga ikka muudkui edasi roomates
peaaegu surnud
nüüd palun sega hoolega oma pajas
seal on minu luud ootusärevil
***
ma tahan suitsetada ma usun et suits
aitab (päikese vastu jeesuse vastu)
aga kui ma hommikul võibolla ärkan lähen rappa
korjan jõhvikaid (hapusid ja õhukesi)
avanen andun talvel on siin väga vaikne
panen kasuka selga mis vanaisa mulle pärandas
(Jeesus paremale ära.) Aga päike paistab,
ta on paratamatu, vajalik igal juhul. Ma ei armasta päikest.
Ma armastan laulda, koos raadioga, nii, nagu tema ees.
Ja ma armastan üle kõige Kurt Cobaini, nagu Vl. Majakovskit.
Niisiis kannatan ma selle päikese (nüüd) välja.
Aga ma ei pese ennast. Mitte cunagi.
***
päike lõheneb kaheks ja naised tulevad vaatama
nad suruvad oma piigid maasse hoiavad neist kinni
et neid ära ei puhuks
see on väga katastroofiline sündmus
niikuinii mõned saavad hukka kuidas nad ka kinni ei hoiaks
ILUS SININE
Tammed, pärnad vaikivad must – olen alles
neofüüt –, aga tehkem maailm, tehkem endale elu.
Mis keeles sa räägid? Mullast oled sa võetud.
Tuulest oled sa tulnud. Seitse nahka juba kooritud.
Juba on kopeeritud.
Mida sa tahaksid, kui? –
oui.
Selle lehekülje võib nüüd pöörata uude usku.
***
pigistan silmad kinni – hirmu pärast –
kui võtan mustast kastist
mu ainus pilt on rästik
talvel kui ta magab on ta seda mürgisem
surmas veel mürgisem
tal on miljon tapahimulist poega
sama palju kui tähti taevas et mitte öelda
liiva mererannal
***
kilkskõlksuv valgus aknast langeb näkku
tuule vintsutatud pilvist läbi vilkuv
halastuseta armuta sööbib tuppa ja ellu
tuleb juhus ilma ajata langen musta unne
mähkun viirastuste kortsus nartsudesse
toas ujub kala kellel nimeks bachifuuga
üleval raamaturiiulil pean ikka väikest ennast
väikest piimakausiga altarit kapi otsas
kuulen valguses lausete tühje pesi
***
vana naine seisab väljas
tal on aastad turjal juusteta nahata
esmaspäeva servalt paistab kauge
puude kuma taeva kuppel kätte
vana väljas voolab nagu ikka
kas sa hüüad ta koju – ei hüüa ikka veel
***
näinud oma elu kõrget telki
oma vere lainetavat kõrbe
oma silma sihikindlat tõusulainet
oma vere täpset tulist kuuli
näen et maa ja muld on tulnud minu kannul
madudel on pihlakatest rauamaagist pojad
päike – puu oks mida
madu oma sabast sööb
näen et taimed endiselt noolivad mu jalgu
kuni luu on puhas sigitame lipud
***
tilluke sipelgas ootab oma hinge
miljon aastat
sõnad roomavad üle kaljumäestiku
14-aastase tütarlapse rabalaip Windebyst,
Eckernfröde kreis, SFV (1. sajand).
sügisel surevad
kevadel ärkavad uuesti ellu
TAIM KASVAB KELL KÄIB
1999
***
jutusta mulle muinasjuttu kahe piibutäie vahel
nagu hea vanaema ja kuri hunt
et ma võiksin ikka ja alati sündinud olla
kõht valutab kõrbes kus pole kunagi veiseid
ei lähe meelest väikseim sõrmgi juba tulevad vaskmündid
jumalanna kroonib ennast kuningaks ei lüpsa enam tema nisad
jutusta mulle muinasjuttu kahe valguse vahel
mõte paneb puuoksad kiikuma
tähtkujud võtavad leplikult nimed külge
pilved rändavad üle taeva nagu lakkamatud veiste karjad
sadades kiirgavaid ornamente
silmade võrkkestad imevad neid endasse ning mähkuvad
ümber liikmete pehmelt ja vabastavalt
jutusta mulle muinasjuttu kahe sõna vahel
ja ma ei tapa sind ma ei karda sind
kuu pöörab teise külje ja tuleb hakata minema
just nüüd et jõuaks õigeks ajaks kohale
***
silmadel hakkab lausa valus eredast valgusest
kõige kiiremini jooksin trepist üles kõigist ette
aga lauskmaal olid mu jalad nagu vatist
vaevu komberdades kulgesin ühe sugulase ukse tagant
teise sugulase ukse taha nad põlgasid mind väga
nii noor mees ja juba nii vigane pime
tumm ja kurt nagu voolikurikas
aga muidu ilus juuksed lokkis ja jalad jämedad
vaata tähed näitasid mulle teed
kõrgeid torne mille tipud puudutasid taevast
suuri linnu inimesi ei jõua kokku lugeda
tõmbasin mõõga tupest ja läksin tagasi
ning siis läksin ja käisin oma teed
kui tahad võid vaadata mu pilte
siin paistab nagu läheks noor naine kaevule kann pea peal
siin paistab nagu ratsutaks mees läbi pimeda metsa ja hobuse kabjad tümpsuksid tuhmilt
kuid selle pildi peal ma magan siin on minu allkiri
purpurpurpurpunane näpujälg
ja ka sa nüüd enam mitte kunagi ei tule tagasi? –
***
alustuseks võtan vana, alasti, mehe
maksaplekkidega kuid aetud habemega
kusepidamatusega kuid veel mõistuse juures
nii kärbsepiitsa kui ka keemiliste ainetega
lahendava kuldpunase sildi elegantsiga
marulise aplausi saatel tagasi tuleva
hajameelselt lohiseva läbi prozhektorite valgusvihkude
jah ent enne ta teeb mõned kirjad
ning tuleb veel kord tagasi et võtta kaminasimsilt oma pilk
mis nüüd taskus puutub kokku ruudulise taskurätikuga
aga muidu on tasku ju täiesti tühi
seal pole isegi ragisevat elektrit enam ainult muusika
järgmisena võtan naise kelle nimi on väli
kes tookord vahemägedes sai kõvasti külma
sellega seoses palju auravaid tasse teed
ning väikese valge kullatud tähtedega hauaplaadi
tee viis aina kõrgemale mägedesse õhk jäi hõredaks
teravad jääkillud torkisid põski ja silmi
otsides sünnimärke silmaiiriseid karvanääpsukesi
lapsed istusid sirgelt laua taga ja kirjutasid
talle kirja oma roosade keeleotsakestega
lõpuks ikkagi tee hakkas langema laienema
tulid tuul päike ja vihm hakkasid vaidlema
TAHTSIN LÄHEMALE
noh?
(jaa see on täiesti võimalik)
(ei oska ütelda)
kas ma hakkangi täna (siit) küsima?
ühte ühte ühte ühte
ühteainukest
miski nagu torkaks
hakkan lähemale tulema
seitsme mäe ja mere taha
paberit tooma pliiatsit teritama
puu akna taga vaatab tuppa
oleme tehtud ühest puust
mind aga on kaks – miks?
ega saa olla alasti sellel maal
käsi raiutakse maha
alles õhtupoole sigineb värve
enne uinumist pannakse roosa köis kaela
väikestele lastele ja väetitele raukadele
enne kui läheb lõbusaks
hakkan lähemale tulema
auto käivitamine peab ülalpeetavatele kostma nagu oranzh
kassi ema vaatab aknast tema aeg on läbi
tema on varane tõusja ja usin askeldaja
kasutan seda kaarti kus riigid on eri värvi
kõik läheb nagu õlitatult
nimi käib kõrval kuulekalt nagu koer
hüüan ja noogutan peaga kaasa
hakkan lähemale tulema
laotan käsi paljastades südame
väikesed pesad kiiguvad linna okstel
hakkan lähemale tulema
üle maa tõmbab kevad ühtse rohelise teki
***
pean hüppama nii kaugele kui võimalik
üle kuristikkude
ulatuma puudutama teist serva
muud midagi
olen teinud tutvust ka pikkade langemistega
kuristike valusate põhjadega
kus olen veetnud öid ja aastaid
ühest liivaterast teiseni
tee peal tuleb mulle vastu teadmamees
kes on teel Paidest Türile
lepime kiiresti kokku tasus ja ta teab mulle
kiiresti et ma
olen hüpanud üle jõgede
seal on vesi kahe kalda vahel
mis erinevalt kuristike vihisevast õhust
kannab
öid ja aastaid olen ujunud neil jõgedel
mul on arvamus ka selle soo kohta
mis siis saab
sirutan käed ette ja hakkan minema
olen põrganud vastu puid ja lilli
nagu vastu musta sinist ja lillat
ning vastu lõhnu hommikuid
olen ehitanud torni
hüpanud helekollasest tumekollaseni
terveid öid ja aastaid
hõlpsalt kalast linnuni mõtteni
pilkases pimedas soojuses vaikuses
ja suhtelises üksinduses
kes on see vaatab välja teisest aknast
sa imeilus puu
ainus tunne mis on mulle tuttav
on olemasolemisornament
hüpe
***
väikesed augud mida mööda keereldes
kõik ära voolab
voolab ära liiv
voolab ära vesi
ärevalt keereldes
ei jõua silmagi pilgutada
mitte midagi pole parata
rohkem võimalusi ei tule
pead ära voolama nüüd kohe
auk mis on igas tükis nii täpselt paras
arva ära
kas on teed mis viiks sellest mööda?
vaata siin on säng
kui sa mõõdaksid ja võrdleksid seda
oma mõõtudega
kelle jaoks see küll ehitati
just sinule nii lõpmata paras?
mitu korda lööb välku?
kogu eluks ei piisa
kummardavad maani ja rühivad vastu tuult
kuid pigem on need unenäod ja kujutluspildid
filmid ja kardinad
oh ent kerkivad linnad langeb mulda seeme
millist tohutut nälga on täis kogu õhk!
kui sa lähemalt vaatad
või siis kaugemalt või vasakult või paremalt –
seda kõike ei ole
ärkad üles teed silmad lahti
siis korraks näed kuidas on naer
ainult naer
***
maailm kasvab suuremaks, las kasvab,
rohkem liiva värve, ent mitte miski
ei kordu, nagu me nüüd teame,
päevakõrvitsa raskuse all lookas
vaikusel on ikka ruumi liivaterade vahel
ja puhutakse seebimulle, häid ja vastupidavaid,
seebimulli peal on pingviini pilt
(anna tagasi, see on minu pingviin),
aga vikerkaar tuleb jälle täpselt,
nii et maailm puhkeb nutma ja kohkub siis vait,
ongi aeg sekkuda tromboonidel
ja hakkab kostma kajakate kisa, vee tilkumist,
kaks nahkset näppu hõõruvad üksteist sahinal
ja vikerkaar peksab valusasti vastu mässulisi silmi
perioodiliselt ja eksimatult,
maailm kisendab õudusest ja kohkub siis vait,
on aeg sisse astuda üksildasel saksofonil,
ka luupainaja ootab oma järjekorda
(ta on võtnud endale minu nime – anna tagasi),
vesipiipudest puhutakse suuri sõbralikke mõtteid
ja näe, trepidki on jälle tagasi, aga ainult üles
põhja poole, kirikutorni, silmapiirini,
silmapiiri taga omakorda tõstetakse telefonitoru
ja on aeg sisse astuda trummidel, käriseda käristeil,
nüüd on juba juubel, peidetakse silmi, sest lõpp on lähedal,
kuis sa oled siis seda ootamata
***
kaks koobast nagu kaks tilka vett
ning mürtsuv jõgi oma fotograafidega
lähen täpselt ämbliku jälgi mööda
tagasi sinna kus ta munes
enam ei muutu kui ka alustan esmaspäevast
kaks koobast, arvatavasti teineteise sees
järgmisest trepist läheme üles
astmed on valmis pandud järele proovitud
nagu heliredel
võiks olla ka baldahhiin, vana tolm,
purpurpunane, rahvakalendri jaagupipäev, lavendel
metsik vaba jõgi all manab ja ähvardab
oma hambutu suuga, madalaks kulunud
koobas on kaardistatud võrreldud
tagumises lõpus neelukoht tähistatud ristiga (kaardil)
palju kisendamist võib sellele juurde mõelda kuigi
kui lihtsalt minna on kõik vaikne ongi
juba surnud, paljas puhas joogivesi
ESMASPÄEV
jõgi
sinuga ristun ja põimun
kuid mine ja ole
ikka ja jälle oled sa nii ilus
nagu on lill vastasmaja aknal
ma võin seda kujutleda kuid iialgi see ei allu
kõik need ööd – kuhu sa selle viid?
kuhu paned sina iseenese
pärast plahvatusi ja surma?
õhkõrnad udusulised lubadused
valutud kõige tillukesematelegi
merikarbi lävel mängid koobastega
sina minu armas pärlmutter lapsest saati
nagu oleks võimalik olla nööp
ning kus on need nööpide ookeanid
mida ma tean?
kuri hiilib ringi siinsamas väikeste karvakeste
keskel tolmuterakeste vahel
kes on kõige lõbusam on kõige kurjem
ent esmalt kägistab mu tahte kuri nutt
nagu sa võiksid teada mida mõtleb see väike poiss
kes läheb mööda ning sinu poole ei vaata –
näed isegi – kohe oled sa surnud
kas on kõrgust kust sa paistaksid kätte?
mõnd tuba kus su plekk püsiks ka hiljem?
mõnd armastust mis oleks homme?
lihtne on teha sust lõket
panna kaks puud risti
lehvitada ja leinata nagu rongkäik
sama hästi võin ma ka võlgu jääda
nööbid ei tule iialgi ütlema
isegi kui ma annan sulle nime
minna kisendades surma
minna vaikides surma
minna naerdes surma
õnnesärgis olen ma surnud
iga hetk vaeb end elu ja surma kaalul
sa võid olla mis tahes
kasvõi kuningas
eks ma pea ju lihtsalt uskuma
et see kauge jalg mis mind järjekindlalt saadab
on ka mina ning sind armastades
näen seda kõrgel ülal
ükskõik kui valelikud oleksid ka kõik sõnad
millise mustri järgi maha pandud
tegelikult oled sa luukere
mõtted on su paljaks söönud
ristteed kosed sillad
ning üks väike armas fraas nagu punane lips
maga maailm oota – küll ma sind teen
sa oled seal ühe kaardi peal
ning lehvitad mulle säält
tuleb vähe verd
vähe liha ja villa
sa võid nüüd minna
peab olema õhtu ja hommik ja päev
oad ja hiired
ning sa oled ilus kui tantsid liivaga
oled lõng mis möödaminnes
päästab kuid ikkagi jääb pimedaks
kas sa saad võtta selle eest raha?
kas sa saad võtta selle eest midagi muud?
nööbid on sügaval maapaos
kellele ma tahan valetada kui ma suren?
õrnad õhud jahvatavad uusi nööpe
PLOKK
mulle peab sündima poeg mõõgaga
sõnadega mis on nagu piits
väravad talle tahutakse raskest tammest
rasked on ahelad tema kaela ümber
ja tema käed on verised ja vermeis
ikka alles maailm pöörab külge
felix saab prügikastist elatist
elab 78aastaseks
victor sai turvameheks
tema on alles noor
kõigile pannakse nimed nii ka mina
linnupojakeseks nimetan teda
salvatoreks jüriks ja maoks
kallan piima kruusi toon hauale lilli
mere tagant tõuseb suur rõõm nagu kuu
mindki seotakse kinni ja mõistetakse kohut
mõistetakse õigeks ja mõistetakse valeks
hukatakse niisama nüüd tema taob mu hauale
õitsvaid verevaid mõõku millest vihmaga
tulevad teod
ilusad silmale vaadata kuid õgivad kõik paljaks
maa mere ja metsa
kui päike tõuseb see lõpeb
kõik kasvab tagasi linnud rahvad ja sõnad
see on vist elu see on mingi kobrutamine
te targad märkasite millest ma ei räägi
nagu see alati on
***
siin on kõik nii tühi nagu meri kuid kus on
veepiisad kus on laevad kauged purjed
kajakad ja kus on kalad?
jah ma tapsin kuid ma tapsin armastuse pärast
heiskasid loorid tõmbasid üles müürid
pööraseid ja musti tegusid sündis treppidel
sellepärast et oli öö
tõid välja peeglid ja vaatasid oma viha
see oli punane ja suur
hõigati välja ning ühtki pilti ei jäänud
kuidas ta pöördus hoogsalt ja juuksed tõmbasid
üle kõri nagu nuga
kuidas ta kavatses tõsta kätt ja siiski ei tõstnud
unes sa ei näe verd sa ainult kuuled seda
ta jalad kisti laiali vaid selleks et lüüa sinna see vai
pildil paistab see nagu mingi suur putukas
müristab valjusti, see kõlab: vaikust! vaikust!
jah me tahame nüüd rahu
tehke voodisse oma tuleriidad ja maailma lõpp
vaata vanaema rääkis sulle sellest ja see oli väga ammu
seda pead sa mõistma
tasa tasa pead sa nüüd minema
üle selle juuksekarva
tuleta meelde punapäist naisnäitlejat – ta oli täht
nii väga tahad sa ikka muudkui tagasi tulla
aga sa pead mõistma – see pole keelatud
see paneb lihtsalt nina krimpsutama nagu paha hais
– mäletad nagu vanaema sulle rääkis –
me krimpsutame selle peale nina
me krimpsutame selle peale nina
küll kättemaks on magus mille me viimaseks jätame
kapi peal oli vanaema pilt kuhu see on saanud?
see suri koos vanaisaga nagu sa väga hästi tead
õhtul istun voodis ja vaatan anatoomiaatlasest suguelundite pilti
see on tumepunane
partner peseb ennast vannitoas kardinad on
punased ja küünlad juba põlevad
kardinad on toa ühes otsas küünlad teises otsas
kui mul ennist oligi hinges (väike) okas
siis nüüd on juba ammu kõik okei
pole jäänud pilti kuidas ta tuli vankudes üle liivaluidete
ja heitis ennast merre kus ta uppus
ega kuidas nad lõikasid Mihkli rindkere lõhki
jõid Mihkli verd ja sõid ta südame
pildil paistab see lihtsalt nagu tants
partner võtab sul kätega ümber piha kinni
tõstab jala teeb sammu
meeleliigutus mis tekib sellega seoses on tõsi
rongkäik tuleb nuttes mäest alla selle lõppu pole näha
nad kannavad suuri leibu veinilähkreid isegi kui
mõnel pole muud kui kerjakott
eesriie tõuseb
seal nad kõik on:
karupoeg puhh, püha jüri, margus ja tiina, mina,
jeesus kristus ja püha paiste
***
ma tean mis sa pead tegema et su mees midagi teada ei saaks
rääkis see mees sellele naisele
kes kahvatas kelle veri kadus näost
ta tõmbas loori ette musta loori
naine oli valge täis usku lootust ja armastust
taevas oli sinine meri oli sinisem veel
musta loori taga särasid naise silmad nagu tähed
linnud laulsid ta mõistis lindude keelt
LUULETUSED SINULE
kell pool viis on taevas ümmargune täiuslik kuu
on vist öö või on vist päev või on hommik
tohib teha igasugu asju
vabalt minna üles mööda rada mis viib kuu poole
tõusevad üles suitsud ja tuled
jääb sinu ärapööratud nägu hüvasti hüvasti
must veri mis jätab plekke ja kleepub hüvasti
nüüd magab, unetuhatjalgne koputab tasakesi
vastu näärmeid ja vatsakesi ja kelmeid milline vaev
põgeneda puhtasse mittemidagiolemisse
selged patsikesed kombineed vaalaluudest korsett
siis selline ümbrik on hingel
valge plastmassist kasukas
suitsu hallid räpased kiharad teevad pesa
ja vooderdavad selle kübemete ja tolmuga
väga vali olematus eks sa kuule
kui kuu loojub tuleb veri ja kõditab ning ei taipa
kas kutsub naerma või nutma armastus loojub
rasv käib mööda tuba
kas nüüd tekib vaen?
on vist picasso maalind selle maja
kohti täis kui tulla salaja
mis algul oli vaid mõni sõna on nüüd saanud
kardinaks ning hääle pikenedes tekivad trellid
ja viimaks raudne uks mis hoiab kõik liigse ära
hüvasti hüvasti
tursudes ja lõhenedes puhtasse mittemidagiolemisse
hääled ei kosta valgused ei paista punkti pole
kõik
rohkem luuletusi pole
***
anna mulle nii et ma sind ei näe
kõik mis sa oled lubanud
mida sa uneski oled näinud ja mulle lubanud
lossid roosid kastepiiskadega ja surm
või vähemalt see valge kleit ja sõrmus
selle kõige pärast ma tulin külmade jalgadega üle märja rohu
härmalõngad kleepusid mu näole ja juustesse
kuked kiresid ja kurjad vaimud vajusid maa alla
isa tegi piibli lahti ja otsis tähendamissõna
pani piibli kinni ja vaatas mind imelikult
nüüd ei söö ma enam ei laula ei mäleta
madu on keerdunud ümber mu kaela
ja õgib ennast tasapisi
***
kõigepealt ta avab suu
ja möödub mitu aastat
isa sureb ära
sünnivad kaksikud pojad
– olevat sündinud kolme peaga vasikas
metsadest püüti kinni vihmameister
värdjas kes ikaldas kolm viljasaaki
ta tõmmati rattale kisti neljaks põletati tuleriidal
torgati teibasse
ta oli inetu nagu kurat ta lõuad olid mäda täis
üks vanamoor üks lapseohtu piiga oli teda armastanud
see sünnitaski kolme peaga vasika –
siis ta hakkab laulma
ta laulab väga valjusti
nagu maa alt sügavalt
ja nagu taeva kõrgustest alla
nii et nõrgad südamed lõhkevad
nii et süüta neitsid saavad käima peale
nii et mehed kargavad ratsudele ja haaravad mõõgad
nii et maa on punane ja must
PARAFRAAS
kaotsiläinud paberilehel oli
midagi sirgetest rividest mis oma vägivallaga
õgvendavad kõik käänakud
tilkagi maha kallamata mis on nii ohtlik
et isegi tuhat komistab ühelainsal vitsaraol
tundes seletamatut hirmu väikse valge pilve ees
nii et peab palvetama kana poole lamba poole
kust veri on juba välja lastud
lihtsalt tahaks kuulda neist rõõmuküllastest söömaaegadest
ja pärast astus kambrisse higine öö
kõige oma pimeduse ja läbipääsmatusega kallates
sähvatavaid elustavaid ja õudseid tilku valgust
mitte hirmu vaid rõõmu pärast
tahaks teada seda arvu lihtsalt mängimise pärast
kaalule panna jagada ja korrutada peeglisse vaadata
raamatu riiulisse talletada poja kaela kandma kasvatada
määrida ussimürgiga valutavat reit
tahaks lõplikult ära petta haneks tõmmata
nii vitsa kui ka pilve juua selle karika tühjaks
paberilehe üles leida
NÄIDEND JA REMARGID
(lõputu püha, kellaaeg
maailm ei erita sõnu)
(hirm häbi ettevaatus)
(nurka pandud, ei tohi liigutada)
(nüüd eritub natuke inglise keelt
natuke akadi savitahvleid)
kui palju täna nisu maksab?
(nagu oleksid sa üks sajast tuhandest
oled siis tugevamini olemas)
(räägid enesest et oled olemas)
(ehkki on püha
elustav võidmine et püsiks hinges
tablett keele alla)
issand kuidas sa jooksed
(süst käsivarde)
no vaata kuidas sa nüüd õhetad
(nagu koit ja hämarik)
sinine taevas säravad tähed
oi-oi sa mäletad
(alati on hästi mäletatud
ja see on loomulik)
(nüüd mäletad kuidas su käed liiguvad
milline sõrm alustab)
enne sa ju polnudki elus kui võrrelda
(nüüd oled elus)
(nüüd võid
kasvõi surema hakata)
(mida iganes
uppudagi veepurki
maailmale sõnad tagasi anda)
säh söö see soe seasaba
(kui sa hommikul lähed ja kui sa
õhtul tuled kui sul on tervist
nagu soovitud) kas sa kuulsid
kuulsid ma palun
palun hakka nüüd kuidagi olema
(enam ei saa pidama)
nüüd võta lõõtspill võta lehvik
(kõik viimseni tuleb tagasi anda)
võta kummipael
***
sõnad langevad kuristikku koos
oksaraagudega liivateradega
koos koltunud lehtedega sügisel
üleval müriseb ja möirgab kosk
lendavad linnud pilved ja vikerkaar
seal kusagil on ka inglid värskelt aetud habemega
taevakarva tõsise naeratusega
rong sõidab ega peatu enam taskuvaras ei saa väljuda
poiss on saanud kätte tuletikud ta kõht
hakkab valutama tulevad maohaavad
mürgimaod kivistavad teda pilguga
proovi teha et suunurgad tõuseksid ülespoole
enne uinumist voolab vesi kosk müriseb
rong müriseb tasakesi, sosinal
keda maetakse – juba revidenti kes teda
ikka leinab aga ei on leinarongid
on ahastavad karjed metsikud löögid vastu põrandaid
talle pannakse pähe sonetipärg ja ta langeb
kuristikku läbi mürtsuva põranda
vabadus muutub kaalukamaks ja käegakatsutavamaks
suunurgad tõusevad ülespoole
kosk tuleb – uudishimulik häbitu – allapoole
EETIKAST JA MORAALIST
hommikul kui avan oma suured ilusad kalad
igapäises akvaariumis liigutavad tasakesi puuoksad
ootamatult jääb sinistest kaladest punane märk
päikese väikesi poegi on siin-seal teravate piikidega
joonistamas jäädvustamas avalikuks tegemas
olen mõelnud ons nad osalised suures salaasjas
vahest on neis kõige paremaid kristalle
kujuteldavaid mõeldavaid sel kombel olemas olevaid
põhjamaa pühapäevahommikune tänav on nagu Egiptimaa merepõhi
ega saa kunagi teada kas keegi ütles midagi
mulle öeldakse et räägitakse aga ei tea kus
kalad langevad sinna kuhu on kirjutatud
nagu et räägitakse kuid kas üldse keegi on kuulnud
taim kasvab õhk kasvab moodustub kile
tahaks öelda et kell käib kuid just täna
on kell jäänud üles keeramata muidugi ta käib
sest kell pole kunagi üksi et võiks jääda seisma
kunagi jõuavad kalad talle järele kohtuvad ja lahkuvad
kalad pole kellaga vastuolus nad helendavad
jah räägitakse kui nii öeldakse siis ka räägitakse
nuga pannakse kõrile ja tunnistatakse üles
moodustub kile võrgustik räägitakse tekib kalender
väljast vaba seestpoolt suletud
jõgi pöörab korraga paremale ja kaob nurga taha
tamm tuli ette
olen ära eksinud üks jalg teeb alati pikema sammu
seepärast jõuab ikka tagasi ühteainsasse kohta
viskan minema oma mõtted
mitte miski ei kordu
olen visanud minema oma suled
rihm millega isa mind äestas ja kündis –
mind haris –
mul pole seda
seenemäärajas on vend märgitud punase tärniga
nagu kollane maja punase katusega
aga ma olen küll elanud
selle märgiks kunagi mul tuleb haud
ma ei vaidlegi rääkimisele vastu
naha märkamatutele karvakestele
meenub pühapäevahommik 1960–1963
kui päike tuli läbi kase lehtede väikese eesliga
***
see mida endale mängida võtan
saab garanteeritult hea pika liu
ning kestab kauem
muusika kostab kaugemalt
ega vaiki ainult komistab
väikestele sääse- ja kärbselaipadele
tõuseb imestus ja meelepaha
ajades häid jälle käsi pesema
nägema unes tuhatkordseid suurendusi
oma päritud bakteritest ja
perekonnapiltidest
kõige selle jubedusega mis see kaasa toob
Lucy on aga läinud taevasse
tema sukatripid
paistavad alla meie pealegi
saladuse võti ja saladuse protsess
ei saa ühte
***
ah
need väiksed amööbid
ma tean nende nimi on uni
või elu
olen käimas linnas pole kuhugi kiiret
pole midagi vaja (ainult kindaid)
esmaspäeva nooled on lennul ette ja taha
inimeste seinad on mind ümbritsemas
lumes mängivad vaalad palli
nende valged pallid saadavad mind nagu sõbrad
varjudega
peamiselt on seinad
ülaltpoolt olen kaetud taevaga
tänavate seintel puuduvad tapeedid
mis ärataksid mu õitsva mälu
helid ma õigupoolest lihtsalt unustasin kaasa võtta
kuni lähen sisse ja näen seestpoolt
seinu mida enne nägin väljast
ja tõttan une tuttavasse galeriisse
***
mu vana hea barokokoomälu
saadab mulle silmapiiri
kammitsemata jalgu või käsi
ainult silmad jäävad ringi sisse
poolkaares ümber naba
olen nad õpetanud tõrksaks:
taevas on ühtlaselt pärsia vaip
ja kui uks avaneb – pärsia vaip
maa avaneb – pärsia vaip
***
ulatan käe ja näe – ongi surm – personifitseeritud
surm kui juba kätt anda
mil viisil on olnud kõik need surmad
ei siin ei seal kusagil vaheilmas
väljastpoolt on see surm nüüd ilus
räägi, sõber – oled sa kunagi surnud?
vintpüss? tabletid? katkutüdruk?
metallist
õhust
nii lõpuks ikka sepad taovad valmis sinu elu
ning lõpetavad selle ilusasti (jäigalt)
sul võib olla tahtmisi kuid need ei loe
saladused oma laegastes uinuvad lõpmata nad on
kuid sama hästi võib see tähendada ei – neid ei ole iialgi
parem vaadata pilte
astuda nii sisse päris tuppa
päris olemisse
kunagi
ma ei andnud sulle oma kõige paremat päeva ning
pärast sai sinust koer kes hammustas mu jalga
jah võid minna tagasi veel värava tagantki
taganeda põgeneda – saad andeks
***
nagu lapse joonistatud surm ja
nagu kivi uputatava kaelas
võibolla vaid kriipsujuku
kuid on kaalusid mis mu raskuse all lömastuvad
ning niiviisi jään ma jälle kaalumata
kus on teised kaalud?
oh, on küll, küll on ka teised kaalud
kus?
kuid televiisor keerdub lahti
ja entsüklopeedia etnograafiasõnaraamat
ladina-vene eesti-inglise kõigepealt puhas vesi
siis tee ja kohvi ja siis
looduspanoraam
ookeanide avarused nagu taldrikud ja kausid
ja siledad kõrbed ilma servadeta nagu voodilinad
väravad on avatud siis juba
minu hullumeelsus
minu haigus ja hajameelsus ja minu rotipuur
minu ahelad:
perekonnakütked võlavekslid mahamüümisleping
kui tuleb tähendus on juba unustatud
***
rõõm hävib ei puhu enam
trompetisse. kus on nüüd linn?
käsi puutub vastu puhtaks raseeritud
lõuga nagu vastu klaasi
vaatan imetlusega oma varju –
kui hästikasvatatud on tema!
mida sa isa tegid minuga kes sa
oled nüüd surnud? minu varju monument
vari ei jäta mindki maha
kaldpinnad kannavad mind tõsiselt
õues puhub tuul toas põleb tuletikk
kana läheb aegamööda roheliseks
ja hakkab helendama kuni on täiesti valge
kana valgel nutan peeglisse
loomupäraselt pingutuseta
***
olen saanud suureks säravaks samaarjasirjeks
tunnen huvi kuis parandatakse keskkonda haridusvaldkonnas –
naerdes, lõbusasti –
abbé zhestikuleerib elavalt tal on ilmekas miimika
aga hiiob kannatab
võtan tal sõnad suult see on hea tooraine
sõnnik ja maa sool väike tuleviku idu
ei või olla et meenutaksin paha sõnaga
ei saa aru kui kõrgel ma kõnnin
astmed-plaadid kõigutavad veidi
tulen suure huviga maha ja katsun maad
kas mul ongi enam väljavaateid
õigel ajal püsida õigel kõrgusel
sirjelinnud lendavad nagu püssikuulid
ning hõbedast plaat libiseb põigiti läbi pea
punane niit läheb ühest kõrvast sisse
ja tuleb silmast välja armastab ei armasta
leksikon ei entsüklopeedia
olen ikkagi jalutama läinud
paadiga sõitma ja vägivalda kasutama
***
usuvaenlasel pea valutab aga ta tahab
tal pole ühtegi relva käib paljaste kätega
käib mööda tänavaid ja läheb trepist üles
vaata see ongi vaenlane
soputab patja ja heidab magama
unes loeb ajalehed läbi ja saab teada
tema nimekaardil on ametiks arhitekt
ainsa pika sammuga astub ta jääkarude sekka
ja jätab endale meelde nende mustad ninad
selge see et jääkarud on valged nagu lumi
igas kolmandas vastutulijas kohtab ta pimedat last
ta seisab oma sisukorda
keeldudes järjekordselt südametunnistusest
mida tuleb nii kaua oodata
me võiksime vanduda et osa temast on surnud
kui me poleks muudkui pidanud nii palju tõotama
see suur ei tema otsaees on juba mõeldudki välja
koguni sääskedel on teda valus vaadata
***
Sassile
olulises vahus mis pinnale tõusnud
on sinu nägu kõige suurem
armas aleksander ikka ohjad pihus
litsi lips kaelas
seal kus teeotsad kokku saavad
sina tegid torni ainult tagasihoidlik
ehitasid kindluse ise tasane
***
enam pole luban täie uskmatusega
hoopis klaar rivi lihaselisi treenitud lilli
ja su lihane silm vaatab mu läbi nagu lehviku
alguses oli paabulind ka teda peksti
ja vaadati kui ilus ta on
väga hea kõrvakuulmisega ja teritatud tähelepanuga
ta ei kukkunud kunagi lihtsalt pikali
ainult areng oma sängis tunneb end vabalt
vaevalt jaksad veel tõsta jalga jala ette
maad on vähe see läks omal ajal meelest
jälle tuled uksest sisse ja annad endale kätt
kurb ja imestunud ning halb eelaimus
***
vahel ma mõtlen
et ma olen sinu jaoks liiga hea
mitte nii nagu printsess päti jaoks
vaid ma ei löö sind
ma ei hammusta sind
ja sinuga võib niiviisi midagi juhtuda
päike võib sind pimestada
su luud võivad murduda
sest suur särav vaikuse pall
veereb mäest alla
omaette mitte rada mööda
ta jõuab järveni
ja jääb veele hulpima
ta ei upu ta ei lõhke
kuid kui tuleb tõeline päike
siis me põleme koos
***
pöörduvad tagasi noa alla
algul naerdes, lõbusasti
haavad on hoolega vaadatavad kibedavõitu
on nüüd ihuliikmed funktsioneerides
nagu õpikud ette näevad
juba on viha maitse suus hammas verel
***
koopad pilguvad
nende sees on suured silmad ja väike valge pilv
teeb kurvaks kui söögid lendavad
kuu poole
praetud liha mandariinid ja saaremaa
ja viski
kõhukoobas jääb igavesti valutama
ei suuda unustada
***
valgus on aina väiksem ja väiksem
iil keerutab prahti üles taeva poole
aga äike ei tule veel õhk on täis pääsukesi
läbisegi mängivate lastega kelle hääled
kaiguvad üha valjemini teravamalt
hakkab kõdi
ta tunneb suurt armastust enese vastu
ja nende laste ja nende pääsukeste
ta avab akna ja sajab puudele sooja pehmet lund
vastsündind välgud suudlevad tema suud
***
rõõmus kerge
konservandivaba
suvelõpuõhtu
sülg higi sperma
väike valge pilv
***
hea kibe hobune
mõõk tuppe rätik pähe
siis pääsed jumalakotta
mis on spiraali lõpus
värske nagu porgand
siit leiad kadunud nööbi üles
surm hakkabki pihta
söö seeni söö võid söö apelsini
ei emakoda iialgi
***
üks kordki võiksid tulla kalad
ja mitte kassid nagu nad on tulnud
minu teada on kalad täiesti tarbetud
nad on unenäokülalised tummad nagu kalad
ja puutumatud nagu diplomaadid
sild Kala üle unustuse jõe
ainult mitte siiras nagu vikerkaar
vaid nende salajased varjatud ihad
röögitakse välja lõunamaa turgudel
ALGUS: REFLEKSID
näinud alati sahtlis paberist naisi
kandiliste neerudega südameruuduga
jäin autoks
seinad pragunesid pragude vahelt tungis sisse
tume ja paks vesi tsaari kingitus pojale
sõin ära sõnad tagantpoolt nagu öö ja päev
ja helesinine laguun jne
tasakaalu ei saavutanud sellegipoolest
oli nullpunkt mida ei raatsinud täitmata jätta
ja mida ma tegelikult tegin
ei tea
��
0 notes