Uus kodu!
Nüüd vist võib küll kuulutada ja kirjutada ja joonistada ja näidata: meil on uus kodu! Oh, see tants ja trall ja emotsioonide virrvarr, mis meid siia punkti tõi, oli ikka päris väsitav. Mitu korda mõtlesime veel ringi, mida ja kuhu me üldse tahame, laual oli mitu varianti. Kindel oli aga see, et meie truu ja ustav karavan, mis oli koduks enamus aja juba aastaid – välja arvatud muidugi krõbedad talve- ja sügiskuud, mille me just mitte väga palju soojemas majas veetsime – tuli maha müüa. Jäime oma müügikuulutusega kaunis hiljaks, ent täiesti ootamatult saime septembris kõne potentsiaalsetelt huvilistelt, kes saidki möödunud laupäeval uuteks õnnelikeks karavaniomanikeks. Need nädalad, mil meil oli aega, et karavan viimase lihvina korda teha, oli paksult täis täiesti seinast seina ideid, kuhu edasi. Üks kõige tõenäolisem variant oli korteriost Rakverre, Pikale tänavale. Meil oli käes üle poole korteriostu raha, ent seda viimast puuduolevat summat ei tahtnud meile anda ükski pank. Ole sa kui eeskujulik aastatepikkuse staažiga töötaja tahes, ent panga silmis on see muidugi mõista täielik punane tuli, kui oled nüüd kuukese töötu olnud. Ka verivärske firma just piisav tagatis ei ole, seega plaanisime hoopis natukeseks ajaks antud korter üürile võtta. Olime juba põhimõtteliselt korteriomanikuga käed löönud, kui saime täiesti ootamatu pakkumise: kolida sisse siia samma, meie autoremonditöökoja kõrval olevatesse ilusatesse väljaehitatud eluruumidesse sauna, suure vannitoa ja pelletküttekatlaga. Mõeldud, tehtud!
Viimane nädal karavaniga mööduski eelmisel nädalal ja ma pean tunnistama, et mäletan sellest ajast väga vähe: ma VIHKAN kolimist! Terve nädala lasin endal peas keerutada muremõtteid, kuidas ja millal me asjad välja tõstame, millal me karvani elektrisüsteemid üle kontrollime ja korda teeme, kust uue teleka saame ja OH MY GOD kui palju peab asju pakkima, koristama. Terve reede, mil me karavani äraviimiseks ette valmistasin, käisin ringi, virin ja ving näos. Imestan, et Gert mu välja suutis kannatada. Kogu meie ringisagimise aja vaatas Charlie meid murelikult eemal ja ei saanud aru, miks me ta kodu järsku nii tühjaks tõstsime ja miks kurat see nii puhas on.
Laupäeva hommikul asusimegi teele ning karavanile saatsime viimase pilgu lõuna paiku. Hambaid kiristades ja nüüd töökoja eluruumidesse kolimine oli järjekordne jubedus, mida ma kuidagi ette võtta ei tahtnud, eriti veel teades, et mul on riideid kõriauguni ning riidekapi ja voodi saame alles paari nädala pärast. Kohale jõudes tahtsin muidugi tüüpilise minana kohe edasi tõmblema hakata, ent Gert keelas selle ära. Tõime tuppa vaid hädavajaliku ja korraldasime hoopis väikse soolaleiva veini ja saunaga.
Pühapäeval püüdsin toas lahti pakkida nii palju kui ajaliselt vähegi suutsin, ent minu peamine prioriteet oli hoopis elusalt ja tervelt kella viieks Jõgevale jõuda, sest olin vastu võtnud ülla kutse olla oma sõbranna parem käsi, kes Vooremaa peatoimetajana otsustas oma truu reporteritiimi abil kajastada kõige põnevamad otselülitused Jõgevamaa valimispidudelt. Niisiis andsin endast nii palju, kui jaksasin.
Pühapäeva õhtu, kusjuures, oli üle mõistuse vinge. Kartsin küll, et ma ei saa hakkama, sest ma pole kunagi sellistel üritustel käinud, ma pole filminud ega pildistanud. Aga õhtu sujus ülihästi ja me saime neljase pressipundiga tehtud üsna mitu videot otse valimispidudelt, ma sain klõpsutatud päris asjalikud pildid, mis ka tänases Vooremaas sees olid. Kogu õhtu kulminatsioon oli see, kui kell üks öösel, mil me kõik juba hotellis rampväsinutena oma viimaseid postitusi ja videoid kokku monteerisime, sai Kerttu iga ajakirjaniku unistuste kõne: Jõgeva vallas sai koalitsioon moodustatud ja meil oli au otse värskelt ahjust tulnud liiduga kiire intervjuu teha. Kartsin terve päev, et raske nädalavahetus selja taga, saab olema Jõgevalt Rakverre sõit olema öösel kell kaks võimatu, ent see adrenaliinisugemetega lõppnoot hoidis mind erksana kuni töökojani välja.
Tänaseks olen meie uues kodus pea enamus asju lahti pakkinud, ent riided ootavad veel nurgas oma tulevast kappi. Tegin täna juba esimese graafikukoristuse. Charlie oli selle paari päevaga suutnud juba tervele alale kena karvakihi tekitada.
Mis emotsioonid siis on? Ägedad! Kuigi karavanis on tore, on siiski hetki, kus tahaks jalgu sirutada tubastes tingimustes veidi suuremal pindalal, kui seda on täpselt 3 sammu karavani laua juurest voodini. Igatsesin päris pliiti ja AHJU ning külmikut, kuhu ma saan osta veinikartongpakke, sest need nüüd MAHUVAD ÄRA!
Mugav on ka otse töökoja juures asjatada. Elutuba on töötundidel kontoriruum, nii et klientidel on hea võimalus näiteks rehvivahetuse ajal diivanil istuda ja ajakirju lugeda. Ostsin täna isegi mõned teemasse ajakirjad, mida sirvida.
Ma ei ole muidugi kindel, kui kiirest Gerdil kopa ette viskab, sest pingelised ja kiired ajad on ees, rehvivahetus sõidab täie tempoga sisse ja kõigele lisaks avaldatakse 22. oktoober ajalehes meie päris esimene reklaam. Ma ei kujuta ette, kuivõrd emotsionaalselt kurnav võib olla elukorraldus, kus kaks sammu ja oled kodus, kuid tead, et kohe siin samas ukse taga on kõik pooleliolevad tööd, mis homme jälle ees ootavad. Püüan seetõttu siin vaikselt olemise ja miljöö võimalikult hubaseks ja lõõgastavaks muuta.
Aa, mis peamine: ma saan pesu pesta!
Väike eesmärk sünnipäevaks püsivasse pessa katuse alla saada on igatahes täidetud. Nüüd vaja soolaleivaks valmistuma hakata.
Kiiretel päevadel jäi tahaplaanile liikumine ja korrektne toitumine: palju sai võetud mingit rämpsu, take awayd ja päevas ei tulnud tihti 10 000 sammu täis. Ma pean tunnistama, et olin pühapäeval enda peale kaunis tige. Kui ka eilne jooks ringi tormamise tõttu ära jäi, olin ma puhta löödud. Läks vaja veidi tahtejõudu ja emotsioonipäeviku täitmist, et endale selgeks teha: elu ei ole PDFi kujul muutmata treening- ja toitumiskava. Sometimes life just happens ja see on ainult loomulik. Pean tunnistama, et viimasel ajal on hakanud kuskilt ajusopist jälle üles kerkima need hääled ja käsud, millal süüa päevane viimane söögikord, millal esimene, kui palju ma süüa tohin ja olen hakanud jälle aeg-ajalt ka pakenditelt kaloreid lugema või peas neid arvutama, kuigi ma seda teha ei tohiks. Eks ma olen aru saanud, et need käitumismustrid tahavadki esile tulla just siis, kui elus on raskemad või kiiremad ajad. Vähemalt näen ma ise eemalt vaadates need mustrid ära ja oskan vastavalt käituda või endaga aru pidada
Üleüldiselt on mul tunne, et meie otsused ja sammud on olnud õiged. See aasta oli tõesti ränk ning ma pean tunnistama, et mitmetel kordadel olin ma peaaegu jalaga uksest välja astumas, kuna pidev tülitsemine ja üksteise vihaplahvatused olid muutumas väljakannatamatuks, ent just eile saimegi aru, kuivõrd rahulikuks ja õnnelikumaks me oleme muutunud. Kuivõrd palju rohkem saame üksteisest aru ja teame, mida teineteiselt ootame ja tahame. Olen ise ka palju rohkem end avama hakanud ja ei käi ringi, pea ja mõtted enamus aja omas maailmas nii, et ei saa ise ka aru, mida teha tahan või tegema peaks. Lisas olen ka ise välja öelnud, mis mulle ei meeldi või mida peab teine vähe teistmoodi tegema, kui tahame, et meil asi kenasti edasi liiguks. Ja tundub, et sellest on kasu.
1 note
·
View note
Luua Customer Service
If you are looking for luua customer service, simply check out our links below :
1. Customer Service Representatives Jobs in Luua, Jõgevamaa …
https://ne-np.facebook.com/jobs/104708626234252/customer-service-representatives/
Discover new Customer Service Representatives jobs in Luua, Jõgevamaa, Estonia with Jobs on Facebook. Find the right job for you and apply for free.
2. Contact Us | Get in…
View On WordPress
0 notes