#ühistu

[kinnisvarakool]

Kinnisvarajurist Evi Hindpere: Lume ja libeduse tõrje

Kinnisvarajurist Evi Hindpere: Lume ja libeduse tõrje

Lumi tuli maha ja valgeks läks maa, kaks väikest hanepoega nüüd välja ei saa. Hanepojad ei saanud välja, kuna puudusid lumes kõndimiseks saapad. Inimestel aga on eeldatavasti saapad olemas ja nad ei pea lumega toas istuma. Lume ja külmakraadidega kaasnev libedus võib aga olla ohtlik. Kes peab ohu tõrjuma? Ehitusseadustik sätestab, et linnas, alevis ja alevikus on teega külgneva maatüki omanik…

[rubalcavah]

TOMMY CASH x bbno$ - TANGO from NAFTA on Vimeo.

Director Tommy Cash Creative Director Tommy Cash Creative consultant Mari-Ly Kapp 1AD Helen Lõhmus Management: Anton Glushnyov, Marili Jogi Song produced by Danny Zuckerman

PRODUCTION company Nafta Films Producer Ilya Medovy Line Producer Sissel-Maria Mägi Production Manager Sven Olters Production Coordinator Gynel Sihhalijeva Key PA Felikz Volož PA Kailiin Dubrov PA Milla Maria Kujala PA Robin Marten Leppik

Location Manager Eliise Saar Set Assistant Ralf Tõra Set Assistant Patrick Tammsaar Set Assistant Märten Kitsing DOP Heiko Sikka 1AC Frank Saunanen 2AC Ardi Ossaar BCam Aranya Sen

Deep Fake/Face replacement T-VFX VFX Denis Strahhov Colorist Evgeny Bystrov (jojo agency)

Gaffer Andrus Ilp Electrician Reimo Paevere Electrician Karl-Robert Vain GRIP TEAM Car rigging Bertil Tarbe Production Designer Anneli Arusaar Production design assistant Joonas Hirv Production design assistant Mark Nettan Custom props Juhan Malmstein Wardrobe stylist Mari-Ly Kapp

HMU assistant - hair Edvardscissorhand (Edvard Hiietam) Costume assistant Sille Randviir Costume assistant Kerttu Reinmaa Costume assistant Anna-Liina Haamer Tattoo artist M Lorah

Casting director Silvia Lorenzi Casting assistant Ingrid Liivaleht Casting Intern Karoliine Rämmi

Stunt coordinator Konstantin Aleksejev Stunt performer Rodion Sidorov Stunt performer Max Nikolajev Stunt performer Vanya Esepchyk Caterer Nautilus Restoran Traffic control Andri Tsupin Traffic control German Costume bus Reevo Kraam Additional Unit Studio Unit DOP Joosep Jürisson Studio Unit Gaffer Olaf Iowa Studio Unit 1AC/DIT Risto Niils Studio Unit Make-Up Artist Suzanna Eisel Studio Unit PA Sander Koit Big thanks to Racer Worldwide, Ron Verlin, Sveta Vintage, Siim Oja, Must Luik, Nafta Kostüümiladu, Rahvusooper Estonia Kostüümilaenutus, Vibram Fivefingers Eestonia, Ott Krüger, Jaanus Vahtra, Kristiina Tali, Eesti Lihaveisekasvajataje Ühistu ja Rando Treimuth, Angelika Koovit, Karl Kargets, Location Unit, High Voltage

[kinnisvara]

Statistikaamet: Vähem kui 10 korteriga ühistult andmeid ei küsita

Statistikaamet: Vähem kui 10 korteriga ühistult andmeid ei küsita

Statistikaamet otsustas pärast analüüsi vähem kui 10 korteriga korteriühistud kasumitaotluseta institutsioonide küsimustiku andmete esitamise kohustusest vabastada. Vajalikud andmed saab amet ettevõtlus- ja sotsiaaluuringutest.

Alates 1. jaanuarist 2018 tekkis juurde üle 10 000 korteriühistu, sest seadusemuudatuse tõttu tekkis korteriühistu igasse korteriomanditeks jagatud majja, kus ühistut veel…

[2ngjaentusiasm]

Ökosotsialism või barbaarsus

Kirjutasin kunagi Eesti Päevalehe arvamuslugude võistlusele ühe artikli ja mõtlesin, et see on siiani piisavalt hea, et kõlbab ka siinses blogis avaldada.

20.sajandil levinud loosung „Sotsialism või barbaarsus“ on aktuaalne ka tänapäeval, eriti kui sotsialismile lisada eesliide öko-. Keskkonnakriisi aina aktuaalsemaks muutudes püüavad erinevad ideoloogiad välja pakkuda oma maailmavaatest tulenevaid lahendusi, aga nii liberalism kui konservatism ei käsitle keskkonnaprobleeme koos globaalse sotsiaalse ebavõrdsusega, mis on erinevate barbaarsete nähtuste peamine põhjus. Kahjuks on ka vasakpoolsus ise kriisis, selle erinevad suundumused takerduvad liberaalide ja konservatiivide püstitatud vastandustesse ning  ei suuda seetõttu välja käia häid toimivaid lahendusi.

Konservatiivsed tehnopessimistid seisavad vastu keskkonnale negatiivselt mõjuda võivatele tehnoloogilistele arengutele nagu näiteks Rail Baltic. Radikaalsemad ökokonservatiivid näevad lahendusena tagasipöördumist tehnoloogiliselt primitiivsema ja kultuuriliselt konservatiivsema kogukondliku elu juurde. Kui arengute käigus toimub läbikukkumisi ning tuntakse, et midagi on kaotatud, siis on loomulik, et tagajärgedeks võivad olla ettevaatlikus ja retro-romantism. Seda tendentsi kohtab ka Eesti konservatiivses vasakpoolsuses: modernistlikud avangardistid, kes kuulutasid kommunismi, transgressiivseid kunste ning individualistlikku ekstravagantsust, pöördusid heaoluriigi šovinismi, post-kolonialistlikusse enesehaletsusse ja nostalgilisse looduromantismi. Soovis hingelisemate suhete järgi keskkonna ja teiste inimestega ei ole iseenesest midagi halba, aga probleem tekib siis kui hüljatakse emantsipatsioon – püüd individuaalse vabaduse ja kultuurilise arengu poole – ning seda toetav tehnoloogiline areng. Sellist käitumist võib võrrelda konservatiivsete usklike omaga, kes ei suuda oma religioossust integreerida kaasaegsete arusaamadega ning vihases fundamentalismis labastavad ka usulise kogemuse. Keskkonnaaktivismi vallas on Eestis selle näiteks Haabersti hõberemmelga kaitsmine: ühest puust tehti fetišistlik objekt, sest puudus vaimne võimekus kodanikuühiskonnana intellektuaalselt kaasa rääkida oma kodukandi keskkonnasõbraliku, esteetiliselt nauditava ja inimsuhteid toetava haljastuse kujundamisel. 

Liberaalsed tehnooptimistid näevad keskkonnaprobleemide lahendustena indiviidide tarbimisharjumuste muutumist, sellele vastavaid ökotooteid ning uudseid tehnoloogiaid vabal turul. Sellised meetmed ei ole iseenesest valed, aga liberaalide probleem on see, et nad tahavad jätkusuutliku arengut teostada ilma radikaalsete süsteemsete muutusteta ja sel juhul jääb keskkonnasõbralik käitumine eliidi pärusmaaks ega motiveeri laiu masse teistmoodi elama, sest klassihierarhiatest tulenevalt on nad muudetud lihtsalt tööloomadeks üldises tootmise masinavärgis. Heaks näiteks vastuhakust vähemate võimalustega inimeste nurka surumisele on kollavestide mäss kütuseaktsiisi tõusu vastu Prantsusmaal. Klassivahede süvendamine ehk barbaarsus ülevalt poolt killustab inimrühmi ja kui etnotsentrismile puudub elujõuline rohujuuretasandilt solidaarsust ehitav alternatiiv on tulemuseks barbaarsus altpoolt, mille näiteks on jällegi Prantsusmaa ja Marie Le Peni populaarsus seal.

USA-s ja Euroopas viimastel aastatel populaarsust koguv idee Rohelisest Uuest Kursist (Green New Deal) põhineb arusaamal, et ühiskond peab muutuma nii keskkonnasõbralikumaks kui ka sotsiaalselt õiglasemaks. Selleks, et Roheline Uus Kurss ei manduks lihtsalt tsentrist veidi vasakule jäävaks liberaalseks lahenduseks, kus tegeletakse ainult maksude ja investeeringutega, on vaja kollektiviseerida ka omandit, sest ainult sel juhul on suuremal hulgal rahvast sellest tõeliselt kasu. Näiteks taastuvenergiale üleminek on väga vajalik, aga elektritootmise vahendid ei pea kuuluma ainult vähestele eraettevõtetele, kes selle kaudu rikastuvad, vaid nende omanikuks võib olla ka ühistu, kohalik omavalitsus või aktivistide kommuun. Selliselt toimivaid näiteid on juba Põhjamaades olemas.

Eestis seostub sõnaga sotsialism eelkõige nõukogudeaegne nüri autoritaarsus, aga tegelikult on vasakpoolsete poliitiliste meetmete spekter väga lai. Kaasaegse demokraatliku sotsialismi eesmärk võiks olla just see, millega liberaalid ja konservatiivid hakkama ei saa: toetada nii suuremat individuaalset vabadust kui ka kogukondlike suhteid. Näiteks mitmetes maapiirkondades on loodetud liiga palju vaba turu mehhanismidele ning nõnda on jäetud munitsipaalne kinnisvara hooletusse. Samas nõudlust nii korralike munitsipaalkorterite (individuaalne vabadus ehk „Ei pea ämma perse taga elama.“) kui kultuurimajade (toetavad kogukondlikud suhted) osas on olemas.

Omandiküsimustest veelgi teravam probleem on see, kuidas organiseerida tööd ehk kuidas jõuda kokkuleppele teha koostööd ühiste eesmärkide nimel. Tootmise automatiseerimine võimaldab küll vähendada inimtööjõu vajadust selles vallas, aga tööd, mille sisuks on keskkonna ja inimeste hoidmine ning nende eest hoolitsemine jäävad endiselt alles. Selleks, et vastutust nende tööde eest ühiskonnas võrdsemalt jagada on vaja erinevaid lahendusi alates kommuunidest kuni riikideülese tsiviilteenistuseni.

Loomulikult ei kõla loosung  „Kes ei taha töötada, ärgu ka söögu!” (2Ts 3:10) nii ahvatlevalt kui kuulutus varsti saabuvast täisautomatiseeritud luksuslikust kommunismist, aga see, kes ei ole valmis panustama ühistesse hüvedesse vaid tahab teiste nahal liugu lasta, pole praktikas mitte sotsialist vaid kodanlik liberaal. Siin peitub ka üks põhjus, miks Eestis puuduvad tõsised vasakpoolsed arutelud. Aastakümneid on Eestis vasakpoolsuse all peetud silmas individualistliku eneseupitamist, moraliseerimist ja ülbitsemist. Kui mingid haritlaste lapsed karjuvad pidevalt „Mendid! Mendid“ siis peetakse neid kõvadeks mässajateks, aga keegi ei osuta sellele, et need tüübid on ise osa kodanlikust establishMENDist. Kohalikus feminismis ülistatakse kunstisaalides roosat puuksu laskvaid printsesse, küsimata seejuures, miks me elame endiselt ühiskonnas, kus on au sees printsessid ja snobism. Tõsist arutelu klassisuhete üle kardetakse, sest selle käigus võib paljastuda ka rääkija enda positsioon ning tõstatuda ebamugav küsimus: „Mis on need ühised eesmärgid, mille nimel me peaksime koos töötama?“

Ajastul, kus igapäevaselt hirmutatakse läheneva apokalüpsisega, tuleks legendaarne ütlus, et kergem on ette kujutada maailma lõppu kui kapitalismi lõppu, sõnastada ümber küsimuseks: „Milleks hoolida maailma lõpust kui ajalugu on juba lõppenud?“ Mis tähtsust on sellel, et EKRE on valitsuses ja kliima soojeneb, kui oleme vaimselt surnud ehk teistsugune, elav vaimsus meie sees ja meie vahel ei ole enam võimalik? Mis mõte on maailmal, kus puuduvad sügavad inimsuhted mille kaudu areneda ning kus ei ole võimalik koos olnut mõtestada ning entusiastlikult uut kultuuri luua?

Liberaalsete ja konservatiivsete vasakpoolsete puhul ei ole probleemiks ainult see, et nad ei ole piisavalt materialistid, vaid ka see, et nad ei ole piisavalt idealistid – nad on kaotanud usu kultuurilise arengu jätkumisse. Siiski üks tont käib ringi mööda Euroopat, aga see ei ole hallitanud mehhanistliku ja anti-humanistliku kommunismi tont. Sellest hoolimata on liberaalid ja konservatiivid sulgunud tubadesse, mille nad on hirmust muutuste ees täis pasandanud. Kaunishingedest konservatiivid on mattunud nostalgiasse, sest nad tunnevad alaväärsust Lääne kultuuri ees ega suuda läbi organiseerumise ühendada kohalikku tasandit kaasaegsesse globaalsesse vasakpoolsesse mõtlemisse. Liberaalid/ libertaarlased on soovist oma moraalset üleolekut tõestada teinud kogu poliitika sisuks enese näitamise ja teistele näpuga vibutamise. Kui aga soovitakse enda identiteeti ülemaks pidada, eitatakse enda inimlikkust ja nõnda lõhutakse võimalused erinevateks solidaarsusteks.

Hetkel mil ühiskonnas valitseb konsensus, et ajalugu (historia) on lõppenud, on aga vaja hüsteerikuid, kes ei suudaks sellega leppida ja riskiksid teha akna lahti, et värske õhk saaks ergutada mõtlemist ning Püha Vaim saaks tulla meie peale ja meie elu uueks luua.

[mathisbogens]

Vastasmaja korteri korstnast tuli täna hommikul valget suitsu: öösel sai ühistu esimees valitud. #valimised2017 (at Tartu, Estonia)

[abimees]

Jaak Prints: me ei pea kartma

Me ei tohi väita, nagu oleksid Eesti inimeste hirmud mõttetud, aga me ei tohi neid hirme ka üles piitsutada, märkis näitleja Jaak Prints täna riigikogus peetud kõnes.

Head viimased saali alles jäänud riigikogu liikmed ja kõik need, kes töö tegemise asemel arvutis istuvad ja ülekannet vaatavad. Minu nimi on Jaak Prints, ma olen näitleja ja ma kardan.

Ma ei tahtnud siia tulla. Kui mulle helistati ja küsiti, kas ma ei sooviks uuesti rääkida teemadel, millest ma olen juba kõnelenud, ütlesin ma mitu korda "ei". Sest ma kartsin ja kardan ka praegu.

Ma ei kartnud viis aastat tagasi. Kohe päris kindlasti ei kartnud ma kümme aastat tagasi, kui ma olin noor, minu rakud asendusid regulaarselt, hambaarst ainult kiitis ning tundus, et võin kõike teha. Nüüd ma kardan. Ja ma arvan, et te kõik teate väga hästi, mida ma kardan.

Mis juhtub siis, kui ma siit minema lähen ning teie kindlusest linna jalutan. Mis juhtub Facebookis, Twitteris, kommentaariumites, portaalides. Ma ei näe seda, ma ei käi sotsiaalmeedias (Facebookis on liiga palju ilusaid inimesi, ma ei saaks sealt kunagi välja) − ma ei näe seda, mis juhtub, aga ma tunnen seda.

Ent ei ole just kõige geniaalsem mõte tulla parlamendi ette oma argusega kelkima. Põhjus, miks ma täna siin olen, on väga lihtne: mulle tundub, et ma ei ole ainuke, kes kardab. Mulle tundub, et terve Eesti kardab.

Keda kardad, Eesti? Kas sa kardad Venemaad? Kas sa kardad Euroopat? Kas sa kardad pagulasi? Kas sa kardad neid, kes pagulasi kardavad? Kas sa kardad liiga suurt meteoriiti, mis ühel päeval tühjusesse ilmub ja ilma ühegi loogilise seletuseta just meie poole suuna võtab? Kardad sa, et me rahvusena kaome? Kardad sa, et rahvusluse sildi alla poevad ka need, kes pöörduvad teiste rahvuste vastu? Kardad sa, Eesti, et meid on liiga vähe − seda oled sa ju alati kartnud. Kardad sa meie keele hääbumist? Kardad sa meie ajaloo, kultuuri, tuleviku, lootuste, unistuste purunemist? Või kardad sa, Eesti, et pööraste muutuste trummel, mis keerleb üha hüpnootilisemal moel, raputab paigast me vähesegi kindlustunde? Kardad sa vaesust? Kardad sa viha? Kardad sa ebavõrdsust? Sest mina kardan seda kõike.

Aga lubage, ma räägin teile kellestki, kes ei karda. Chris Nocco on piltide järgi otsustades umbes 45-aastane. Tema juuksed on alati lühikeseks pöetud, need on aastate ja Florida päikese käes veidi heledamaks pleekinud, meenutades natuke kulunud autorehvide nukrat tooni. Viimastel aastatel on näha ka hallide salkude lisandumist, sest tema töö ei ole kerge. Kui teda guugeldada, on näha fotosid, kus tema selja taga on peaaegu alati USA lipp. Chris Nocco naeratamas. Andmas intervjuud. Näitamas vanglapõgeniku fotot. Istumas ühel üritusel oma perekonnaga esireas, pere kolmest lapsest noorim, alles imik, tema rinnal.

Chris Nocco on lõpetanud mitu kõrgkooli ja töötanud aastaid idaranniku korrakaitseüksustes. Ta oli kohal, kui toimus 9/11 ning ta uuris Washingtoni tulistamisi. Ta mängis nooruses heal tasemel jalgpalli, kuulub Rotary klubisse, on aktiivne kirikuskäija, tema naise nimi on Bridget ning viimased kuus aastat on ta olnud Pasco maakonna šerif. Oma viimase tähelepanu äratanud üleskutse tegi ta alles paar nädalat tagasi. "Don't shoot at the storm!" ütles tubli Chris Nocco. "Ärge tulistage tormi pihta." Sest inimesed tegid seda. Floridale lähenes keeristorm, hävingut ja kaost tõotav orkaan, ning inimesed, kes tajusid, et kohe saabub nende elu igavesti muutev sündmus, mille ees nad on jõuetud, võtsid välja relvad ja tulistasid orkaani pihta. Aga see ei peatanud orkaani. Orkaan tuli ikkagi.

Ma ei ole kunagi kohanud Chris Noccot. Kogu info, mis ma tema kohta praegu teile ütlesin, guugeldasin ma netist 4 minuti ja 22 sekundiga. Jah, ma panin stopperi käima. Ma tahtsin teada, kui kiiresti on võimalik panna kokku enam-vähem terviklik pilt mõne inimese kohta, keda ma pole kunagi kohanud ega kohta ka tulevikus. Ja kõik, mis mul oli vaja, et hakata langetama selle inimese kohta juba ka moraalseid hinnanguid, näiteks öelda tema kohta "tubli", oli korralik ruuter, sülearvuti ja neli minutit ning 22 sekundit.

Ja nii see käibki. Meie maailmapilt ei moodustu enam kogemustest. Me ei õpi tundma teisi inimesi ega ühiskonda seeläbi, mida me tema kohta teame, vaid selle järgi, mida temast räägitakse. Me elame maailmas, mis põhineb kuulujuttudel. Ning jah, muidugi ei saa me ise kogeda kõike, sest kuidas teha kindlaks näiteks universumi ehitust isikliku kogemuse kaudu? Kas keegi teist teab, mida lüpsja lehmade juures tegelikult teeb? Paljusid asju me tõepoolest ei tea. Ja siis me usaldame teisi. Ent mida teha, kui need teised meile valetavad? Teadlikult valetavad?

Mõned hirmud on põhjendamatud. Aga siis on ka hirmud, mis on põhjendatud, kuid millele tegelikult on olemas vastused, mis võiksid meie hirme vähendada. Hiljuti istusime oma tuttavatega augustiõhtus lõkke ääres, juba hämardus ning selle hämaruse sees liikusid jutud muidugi sinna, mis meid kõiki alati kõige rohkem rõõmustab ja hirmutab – tulevikule. Mu tuttavad, kellest mõnda tunnen juba kauem kui 30 aastat, arvasid, et see ei ole hea, kui siia tuleb liiga palju pagulasi, ja miks nad ei peaks tulema, kui nad hakkavad iga kuu saama 2000 eurot toetusi. Ja ma saan sellest hirmust aru. Mulle ei meeldiks see samuti. Minu arvates oleks see ebaõiglane. Ainult et kui ma palusin seda kommenteerida inimestel, kes igapäevaselt ja juba aastaid teemaga tegelevad, ütlesid nad, et see on võimatu. Mitte ükski pagulane ei hakka kunagi saama 2000 eurot kuus.

Mõned inimesed kardavad, et kooseluseaduse legaliseerimine toob kaasa selle, et nende lapsed hakkavad homoseksuaalideks. Seda hirmu ma ei mõista, aga ma kuulan ikkagi, sest alati tuleb kuulata. Mis siis, et kõik teadusuuringud, kõigi riikide praktiline kogemus ning ka bioloogilised seaduspärad kinnitavad, et homoseksuaalsus ei ole hobi, mida praktiseeritakse nii, nagu minu vend kogub tikutopse, vaid midagi muud − see ei muuda nende inimeste hirmu naeruväärseks.

Kardetakse veel, et meie keel ja kultuur kaovad, kui siia tulevad islamiusulised inimesed. Täiesti arusaadav hirm, seda hirmu tuleb mõista ning sellest kõneleda, mitte seda alandada − aga ka mitte seda teadlikult õhutada. Ka mina kardaksin keele ning kultuuri kadumist, sest mõlemad tähendavad mulle väga palju. Mulle meeldivad traditsioonid, juured, pärand. Aga kui vaadata numbreid, vaadata tegelikkust, ja kuulata rahulikku meelt ja tervet mõistust, mitte oma hirmu, siis mitte ükski fakt ei toeta seda hirmu. Viimase viie aasta jooksul on tulnud Eestisse nii vähe pagulasi, et nad mahuksid ära ühte viiekorruselisse majja, aga kuna neist on omakorda paljud lahkunud, siis tegelikult kolmekorruselisse.

Üks kolmekorruseline maja, head riigikogu liikmed. Kaks püstakutäit inimesi ei hävita eesti keelt ega eesti kultuuri, sest meie keel ja kultuur ei ole nii nõrgad, et nende hävitamiseks piisaks ühest ühistu koosolekust. Aga veel kord: ma saan neist hirmudest aru.

Me ei tohi väita, nagu oleksid need hirmud mõttetud, aga me ei tohi neid hirme ka üles piitsutada. Me ei tohi öelda, nagu poleks meil midagi rääkida inimestega, kes kardavad, aga me ei tohi ka kutsuda inimesi üles mitte otsima vastuseid. Kui nelja minuti ja 22 sekundiga on võimalik luua endale pilt täiesti võõrast inimesest, siis kujutage ette, mida on võimalik teha 24 tunniga. Kahe nädalaga.

Piisab ka vähemast. Piisab "Aktuaalse kaamera" vaatamisest või hommikul ajalehe avamisest ning meie hirmud saavad toitu. Ja need ei ole väljamõeldud sündmused: rünnakud Turus ja Helsingis, rünnakud mujal, rünnakud igal pool. Nagu ei ole väljamõeldised ka vaesumine ja ebavõrdsus. Väljamõeldised ei ole palgalõhe ega kihistumine, homode sõimamine ega naabri solvamine, ning väljamõeldised ei ole hirm, et minu lapse valikutele võib kriipsu peale tõmmata 7-aastaselt, kui on selge, et ta ei saanud eliitkooli. Väljamõeldised ei ole hirmud tuleviku ees. Väljamõeldised ei ole hirmud selle ees, et minu töökoha võtab keegi teine: keegi haritum, keegi odavam, mingi masin.

Me kõik tunneme neid hirme. Mina tunnen. Ja ka teie tunnete neid hirme. See saal siin on pankadele kokku võlgu rohkem kui kaheksa miljonit eurot: mis saab siis, kui te töö kaotate? Kas te ei tunne vahel seda hirmu?

Terve Eesti kardab. Ajad ongi segased. Ajad ongi turbulentsed ja kiiresti muutuvad. Mis aitab? Kust mina tean. Ma olen näitleja, ellujäämiseks juhin ma autofirmade piduõhtuid ja loen reklaame, mis tutvustavad inimestele uusi pesuharju. Olen suutnud natuke kõrvale panna, nii et kunagi õnnestub ehk osta endale majake, mida oleks võimalik nimetada koduks. Ent kindlasti ei saa ma seda soovitada riigile, sest riik ongi meie kodu.

Aga on üks mõte, mida ma tahaksin jagada. See mõte on lihtne ja ta on järgmine: orkaani pihta tulistamine ei ole lahendus. Hirmude teadlik ja valedega üleskütmine, seejärel relvade kättejagamine ja kogupaugule õhutamine ei ole lahendus. Palun ärge tehke nii. Inimeste õigustatud hirmude konverteerimine häälteks ei ole lahendus, vaid see on küüniline poliittehnoloogia ehk teisisõnu − argus. Kuid te teate seda ju isegi. Te teate, muidu poleks te siia võlgu täis ruumi saanud.

Aga lahendus ei ole ka see, kui inimeste hirmude üle naerda. Kui pidada neid mõttetuteks. Kui neile ette heita, miks nad ei tea juba ise "õiget informatsiooni", ei loe "õigeid allikaid", miks nad ei istu hommikust õhtuni OECD ja OSCE raportites ning ei jooni sealt alla kohti, mis nende hirme leevendaksid. Ei saa inimestele ette heida, et nad kardavad seda, mida nad kardavad. Seda enam, et kõigile hirmudele ei ole meil täna lahendusi. Meil ei ole isegi aimu, kuidas neid lahendama hakata.

Ma usun, et paljud teist tegelevad probleemide õhutamise asemel nende lahendamisega. Soovin teile selleks palju jõudu. Aga ärge unustage siis meid, kes me kardame. Ärge unustage meile selgitamast. Ärge unustage meiega rääkimast. Meiega, kes me oleme teie klassiõed, kes me parandame teie autosid, kes me sõidutame teid Uberiga tööle või müüme teile naistepäeva hommikul lilli.

Mõistke meie hirme, aga ärge tekitage neid. Sest me oleme nendes hirmudes koos. Nagu me oleme ka kõiges muus ja alati − koos.

Aitäh.

source: http://www.err.ee/631681/jaak-prints-me-ei-pea-kartma

[pryginutt]

Tubli algus, aga pikk tee on veel minna

Umbes pool aastat on Prüginutt teinud aktiivset teavitustööd Vibu 3/5 korteriühistus, nii ühistu Facebooki ja Google meililisti kaudu kui ka füüsiliselt, prügimajas ja Kalamaja päevade ajal Prüginuti mängu korraldades.

Prüginuti statistika kokkuvõtetest on näha, et kolmandik majaelanikest on koduse pakendite jm prügi liigiti sorteerimisega kaasa tulnud. Usun, et paljud neist olid usinad prügi sorteerijad juba enne Prüginuti tulekut (siis bio ja vanapaber) ning pakendite sorteerimise võimaluse lisandudes tulid nad ka selle uuendusega kaasa. Samas on minult küsitud lisainfot ja juhendeid koduseks kasutamiseks, mis viitab just sellele, et lisandunud on ka mõned, kelle jaoks prügi liigiti sorteerimine on uuem teema. Selle üle on mul vaid hea meel!

Olmeprügi mahud on aga jätkuvalt kolossaalsed! Iga nädal jääb meie majaelanikel 6000 liitrit segaolmejäätmeid sorteerimata (vastab 7.5 konteineritäiele prügile nädalas, 800L konteinerite puhul), mis moodustab 2/3 kogu meie maja prügist. Et saavutada olulisemat muudatust inimeste harjumustes tundub mulle, et vaid kohapealsest ergutustegevusest jääb väheks. 

Vaja oleks:

- Laiaulatuslikumast selgitustegevusest. Selgitustegevus teemadel: miks peaks pakendeid, vanapaberit, bio- ja ohtlikke erald sorteerima; mis kasu saab sellest indiviid (nt odavam toode, madalamad kulud, keskkonnahoid) ; mis kasu on sellest teistele osapooltele; kas ja kuidas erinevate materjalide taaskasutamine aitab resursse säästa jne. Hetkel on avalikul tasemel kõlavat teavitust väga vähe (mõni üksik pressiteade aeg-ajalt). Prüginutt on sel teemal paar infokillukest avaldanud, ent enne kui selgitussõnumid ei jõua inimeseni tema töökoha, meedia ja sõprade kaudu, ei toimu suuremat harjumuste muutust.

- Sõnumite kordineeritust eri (riigi-)organisatsioonide vahel. Juhtusin suvel rääkima ühe väikse omavalitsuse keskkonnainspektoriga, kes väitis, et tetrapakendite loputamine ja pakendina sorteerimine ei ole mõttekas, kuna vee tarbimise kulud on liigsed. Olin üllatunud, kuuldes sellist argumenti, sest TVO, Tallinna Jäätmekeskuse ja Ragn-Sellsi juhendites antakse juhiseid pakendite (s.h. tetra pakendite) loputmiseks, et neid saaks pakendjäätmetena ära visata. Liiatigi käis sel konkreetsel juhul jutt maal jäätmete sorteerimisest, kus vesi tuleb oma kaevust. Kuidi prügivedu on kohalike omavalitsuste teema, kas ei oleks abi riiklike jt peamiste prügi sorteerimist koordineerivate organisatsioonide vahel põhipunktid kokku leppida ja selgelt kommunikeerida? 

- Sorteeritud jäätmete rahaline väärtustamine. Hetkel on vanapaberi ja segapakendite liigiti sorteerimise soodustamiseks nende prügiliikide äravedu kliendi jaoks tasuta (eeldusel, et on sorteeritud õigesti). Risk, et keegi kogemata viskab valet liiki prügi valesse konteinerisse on suur ning sel juhul maksab ühistu topelt! Väikese rahalise säästu tõttu ja arvestades teavitustegevusele kuluvat aega, ei tasu pahatihti suurematel ühistutel jäätmete liigi sorteerimise edendamisesse panustada. Kui aga õigesti sorteeritud jäätmed on tõesti väärtuslikud sisendid tööstusele, siis miks mitte kaaluda süsteemi, kus segapakendite, vanapaberi ja ka biojäätmete liigiti sorteerimisel korteriühistu hoopis teenib raha? Nt 800L konteineritäis õigesti sorteeritud pakendijäätmeid on 2 eurot, vanapaber 1 eur jne. Vaadates, kui edukas on pandipakendite süsteem, siis usun, et vaid koduse sorteerimise eest inimestele õiglast tasu makstes ja ühistule sorteerimisega tekkivaid lisakulusid minimeerides suudetakse oluliselt suurendada liigiti sorteeritud jäätmete hulka.

[eestioinad]

Kirev kukk Gerno Ingver

Tegemist siis noore kuke Gerno Ingveriga kes tülitab oma naabreid ja vilistab seadustele.Kui palju see idioot mind ilma põhjuseta tülitanud on ei jõua kokku lugeda.Idioodi jaoks on olnud muusika liiga kõva kuigi see on suhteline.Ühe jaoks on teise jaoks mitte.

Tont pidevalt mu ukse taga küll poltseiga ja ühistu esimehega Rivo Sild ga.Alati ikka tunde ennem öörahu.Öörahu algab kell kümme teatavasti aga mingid jobud vilistavad selle peale

Kurat pole isegi sellist süsteemi mis teeks kõva müra.Kodukino teeb kõva müra.Sitapea Gerno Ingver jälle kaheksa aeg mul ukse taga ja ütleb muusika kõva.Tatt Ingver tead mil öörahu hakkab?.Pede vastab et ei huvita.Löön ukse nina ees kinni,mind ka mngi kukk ei huvita.Kurat mingid 20+ tatid tulevad mulle midagi ütlema.Pede küsib mis irvitad,ma ütlen et kirevat kukke alati lõbus vaadata.

Viimane kord ka siis selle tatiga konflikt kell kaheksa,muusika kõva.Tolgus Gerno Ingver ukse taga mind ähvardamas.Panin vastu tatti pedele et tagasi tõmbaks.Lisaks kutsusin politsei et see tolgus minema toimetataks.Paraku politsei patrull hakkas seda kukke hoopis kaitsma.Tatt Gerno Ingver hüppab ukse taga ja ütleb mulle et annab mulle kõrvaklapid.Läksin hiljem kusipea ukse taha aga ei saanud klappe,hoopis lubati peksa anda.Lolli tondi lits ka lõugas et muusika on iga nädal.Fucking hoor.

Peale seda siis mõnda aega hiljem tungiti mulle korterisse ja mulle kallale.Kuna kriminaalmenetlus käib ei saa praegu sellest kirjutada.

Viimane kord kui sai ühe uurijaga räägitud oli veel minu haige naaber mutt minu kohta mingi idiootse avalduse teinud.Uurija alustas ja lõpetas kohe menetluse.Tegemist ilmselge haige inimesega kes pani oma korteri põlema.

Üldiselt puiestee 27 esimeses trepikojas on haiged inimesed.Kui mulle korterisse tungiti ei tulnud samast korruselt keegi uurima.Ainult üks ülevalt korruselt tuli.Alt kus Gerno Ingver oma litsiga elab pidi üks noorpere ära kolima.Pidevalt mingid ukselõhkumised ja korterisse tungimised öösel.Gerno Ingver on pätt kel on pätid sõbrad.

[kinnisvarakool]

Koolitus "Kuidas korteriühistus võlglastega hakkama saada?" toimub 22/11/2022

Koolitus “Kuidas korteriühistus võlglastega hakkama saada?” toimub 22/11/2022

Koolitus “Kuidas korteriühistus võlglastega hakkama saada?” toimub 22/11/2022 Kinnisvarakoolis. Jurist Evi Hindpere annab koolitusel ülevaate korteriühistu võlglastega tegelemise võimalustest ja õiguslikest alustest. Koolitusele on oodatud: korteriühistu juhatuse liikmed, kes tegelevad igapäevaselt korteriühistu juhtimisega; korteriühistu revisjonikomisjoni liikmed, kelle ülesandeks on…

[kinnisvarakool]

KredEx: Riik leevendas päikesepaneelide toetuse tingimusi

KredEx: Riik leevendas päikesepaneelide toetuse tingimusi

Majandus-​ ja Kommunikatsiooniministeerium leevendas korteriühistute päikesepaneelide toetuse tingimusi ning nüüd saavad KredExist toetust taotleda ka korteriühistud, mille elamu on kasutusele võetud pärast 2000. aastat ja milles on vähemalt kolm korteriomandit. „Määruse muutmisel lähtuti toetuse nõudlusest ja riigi strateegilistest suundadest, mille kohaselt peab riigi toetus jõudma võimalikult…

[kinnisvarakool]

Bisly: 7 müüti nutikodu kohta, mis ei vasta tõele

Bisly: 7 müüti nutikodu kohta, mis ei vasta tõele

Tark hooneautomaatika ei ole enam tulevikuunistus ega sõimusõna, vaid on saanud elementaarseks osaks uute kortermajade funktsioonide seas. Intelligentses hoones töötavad küte, ventilatsioon ja valgustus vajaduspõhiselt ning nutikodu lahendus aitab säästa energiat ning annab suure panuse hoonete energiatõhusaks muutmisele. Nutikodu süsteemide kohta liigub hulgaliselt müüte, kuid millised neist on…

[kinnisvarakool]

EAS: Rohkem kui 1200 korteriühistut on tundnud huvi KredExi teenuste vastu

EAS: Rohkem kui 1200 korteriühistut on tundnud huvi KredExi teenuste vastu

Juba pea poolteist aastat nõustavad maakondlikud arenduskeskused (MAK) üle Eesti korteriühistuid tasuta erinevate EASi ja KredExi ühendasutuse toetuste, laenude ja käenduse teemal ning üksi selle aasta jooksul on seda võimalust kasutanud rohkem kui 500 korteriühistut igast Eesti maakonnast. Alates nõustamisteenuse algusest on toimunud aga tervelt 1200 nõustamist. „Juba poolteist aastat väldanud…

[kinnisvarakool]

Maaeluministeerium: Hooldusraie toetuse tõus julgustab metsaomanikke

Maaeluministeerium: Hooldusraie toetuse tõus julgustab metsaomanikke

Sellel aastal suureneb hinnatõusu tõttu metsaomanikele mõeldud hooldusraie toetuse ühikuhind. Toetuse suurendamise eesmärk on julgustada eelkõige füüsilisest isikust omanikke oma metsamaad majandama, kuna just neile kehtib kõige enam kallinenud hooldusraie teenuse turuhind. Täna asjakohase määruse allkirjastanud maaeluminister Urmas Kruuse sõnul on hooldusraiete toetamine äärmiselt vajalik. „Iga…

[kinnisvarakool]

Arco Vara: Planeeringu muutmine - millele tähelepanu pöörata?

Arco Vara: Planeeringu muutmine – millele tähelepanu pöörata?

Planeeringute muutmine on tänasel päeval muutunud täiesti tavapäraseks. Olgu see siis, kas uues või mitukümmend aastat tagasi ehitatud ehitises. Muudatusi on teinud, kas eelmised või praegused omanikud või on see alles mõte, mida soovitakse hakata teostama. Kas Sa tead, milliste seinte eemaldamiseks/muutmiseks tuleb kohalikult omavalitsuselt luba küsida või milliste seinte eemaldamine/muutmine ei…

[kinnisvarakool]

Veel jõuad registreerida koolitusele "Korteriühistu juhtimise õiguslikud alused"

Veel jõuad registreerida koolitusele “Korteriühistu juhtimise õiguslikud alused”

Koolitus “Korteriühistu juhtimise õiguslikud alused” toimub 20/09/2022 Kinnisvarakoolis. Jurist Evi Hindpere annab koolitusel ülevaate korteriühistu juhatuse õigustest ja kohustustest korteriühistu juhtimisel vastavalt kehtivatele õigusaktidele ning kohtupraktikale. Koolitusele on oodatud: korteriühistu juhatuse liikmed, kes tegelevad igapäevaselt korteriühistu juhtimisega; korteriühistu…

[kinnisvarakool]

Tartu: Korteriühistud saavad rattaparkla ehitamiseks linnalt toetust küsida

Tartu: Korteriühistud saavad rattaparkla ehitamiseks linnalt toetust küsida

Tartu linna korteriühistud saavad taas esitada taotlusi rattaparkla ehitamise toetuse saamiseks. Toetust võivad taotleda Tartu linna korteriühistud või mitu korteriühistut üheskoos, mille korterite arv on kümme või rohkem. Rattaparklate ehitamise toetamiseks on ette nähtud 21 000 eurot. Toetuse suurus rattaparkla, sealhulgas vajaliku aluspinna ehitamiseks on kuni 50 protsenti kogumaksumusest…