#uus kodu

[kodutareke]

3 tuba - Võidu tn 2, Kiviõli linn, Lüganuse vald, Ida-Virumaa

Suhteliselt odav rõduga kolmetoaline korter Kiviõlis. Oleks mul ainult niipalju raha, et see korter osta.

[viplala-things]

abeli lavastus. need jutud

ma olen hetkel selle koha peal kus ma olen talle ära ütlemas aga ma veel saaks osaleda ka. mul on selline 50-50 tunne umbes, ma täpselt ei tea kas peaks minema või mitte. ära öeldes tuleb ilmajäämise tunne, tahaks seda näidendipulli, seda lavastusega seonduvaid proove ja nalja ja muud vahvat. teisepidi mõtlen asjadele mis ma teha tahaks - trenni et saada keha ilusaks, joogat ja venitust, jooksu, akrot, akrobaatikat jne

oma ettevõtet ja seda arendada

kuigi samas see on üksinda töö, kui lavastus on koos. siis ma mõtlengi et ma et tee vahvat millegi nimel mis ma pean tegema ja mis ei pruugi ära tasuda. see on risk, kas see on risk mille peaks võtma? selle aasta eesmärk ja plaan - mis see oleks? Kas see on need projektid, mille nimel töötada? tunne plaksutab käsi sees Kas see on tasakaal töö ja eraelu vahel? meh, seda võiks ju eniveis olla, et saab nii puhata kui mängida. kas see on muu hulgas ka laval olek? ärevus, kas ma jõuan siis projekte teha. Kas see on reisimine ja puhkamine? mitte liiga palju, kuigi seda ka. Kas see on töö ja areng kuskile vabama elu poole? jaaaa. Kas see on lõbus ja äge? kuramus, tunne on et ei, pigem tööd. kas sa tahad tööd teha sel aasjtal palju? selline peab ju? ei pea kui ei taha, ise otsustad. Kas ma tahan lavale, jaa ma atahana, kas ma tahan projekte? jaa, see on uus asi ja elevus sellest. kas siis valida ärevus või elevus? sama asi, lihtsalt ühe mündi kaks külge.

töö

kodu korrashoid

suhe

ja ega ma ei teagi mis oleks siin ilma teatrita. aga see mida ma praegu teen ei ole otsuse tegemine, see on edasi lükkamine. kui ma mõtlen et ei ma ei saa, ta valib kellegi teise, nad lähevad edasi, siis tunnen kergendust et ei pea teksti õppima. samas ei saa lavale ja mõnusat pushi teha asju koos ka.

kui mõtlen et lähen, siis on selline "ma pean" raskus hinges.... miiiiks.

mulle see näidend liiga palju ei meeldi, ta on rohkem inimeste pärast, kuigi osaliselt mõtlen et ei taha just neid inimesi, tahaks uusi inimesi.

no aga siis on ju vastus selge

plussid oleks see et saab lavale ja mingi projekt mis hoiab hoos

ära oleks see et saab mujal uusi inimesi ja teisi teemasid.

samas kas sa kiirelt igatsema ei jää oma rahvast? ma ei tea

selline on minu praegune tunne. nüüd ma siin eelviimase lausega tahan jälle tulevikku ennustada ja aru saada millise valikuga oleksin kõige õnnelikum. Kui ma ei mõtle muudele projhektidele:

merepeatus valmis teha

trummida ja korraldada selliseid asju

ehitada nt paat valmis

korter osta ja seda sisekujundada

investeerida lõpuks nii nagu võiks

korraldada teatriasju raha eest

korraldada ise asju mille üle ma olen õnnelik

jnejnejne

see tema pakkumise vastuvõtmine on selline hea lihtne variant saada oma aeg täidetud

Ma tunnen et minnes ma justkui teen heateo kellelegi teisele, mitte ei tee seda enda pärast. vaid et ma olen juba seal projektis ja pean tegema kaasa.

Ja ma üritan ennast veenda osalema. Sest see on fun. Kuigi ... ma vist lähen hulluks.

[setokaubamajapakkumised]

Kümme seto krooni

ARHITEKTUUR Seto kümne kroonine on rännak Setomaa arhitektuurialadele ning seto eepose PEKO lätetele. Rahal on kujutatud sümboleid mis on olnud ja on tänapäeval märgilise tähendusega: seto taluväravad ning tänapäevane värav Setomaale Meremäe torn, kust avaneb vaade kogu Setomaale ning kus lehvib ööpäevaselt seto lipp. Meremäe mägi Meremäe mägi, ka Mere mägi on kõrgendik Vaaksaare kõrgustikul, mis kuulub Haanja kõrgustiku idapoolsesse ossa. Kõrgus merepinnast on 204 m. Vaaksaare kõrgustik on moreenkingustik kus põllulaigud kõrgendike vahel vahelduvad metsatukade ja niitudega. Meremäe mägi asub Kalatsova ja Mereküla piiril. Meremäe mäelt paistab selge ilmaga suurem osa Setomaast, Vastseliina kirik, Petseri kloostri kirikukuplid. Selge ilmaga võib näha ka Pihkva järve veepeegeldust, millest on arvatavalt saanud ka paikkond oma nime, pidades Pihkva järve veepeegeldust mereks¹. 2008.aastal ehitas Meremäe vald mäele 18 meetri kõrguse vaatetorni ja laululava. Laululaval ja peoplatsil peetakse igal aastal jaanipäeva ning teisi üritusi. 2015.aasta võidupühaks valmis mäele uus torn, mis pakub Setomaale saabuvatele külalistele võimaluse linnulennult tutvuda praktiliselt kogu Setomaaga. Seto väravad Setomaal liikudes võib näha vaheldusrikkalt erinevaid külasid – peamiselt paiknevad seto talud üksteisest eraldi hajakülades, kuid võime näha ka tihedamalt kokku ehitatud taludega sumbkülasid ja isegi järjestikku asetsevate taludega tänavkülasid. Seto talusid ühendab nende suletud iseloom: hooned paiknevad ümber moro ehk õue. Talu uhkust ja rikkust on Setomaal aga alati väljendanud uhked suured väravad. Kinnine talutüüp jutustab setode ajaloost nii mõndagi. Sealkandis liikus mööda kaubateid igasugust võõrast rahvast ja sajandite vältel on Setomaad laastanud loendamatu hulk lahinguid ning sõdu. Talude suletud iseloom aitas vältida võõraid pilke ja sissetungijaid, oma kodu hoiti endale, võõras lubati vaid õuele ja vahel ka eeskotta. Kuid oodatud külalised võeti alati vastu suure lahkusega. Seda näeme Setomaal tänaseni – hea külaline siin külalislahkusest puudust tundma ei pea². Vabarna Anne Anne sündis Põhja-Setumaal Värskast 4 km põhja pool Peipsi järve rannal asuvas Võporsuva külas Tihoni ja Kreepa neljanda lapsena 21.detsembril l877. aastal. Lauluande päris ta oma emalt, kellelt ta siiski ei saanud üle võtta kogu laulurepertuaari, sest ema kaotas ta juba 7-aastasena. Rohkem jättis ta laule meelde oma tädilt, venna talus elavalt haige jalaga vanatüdrukult, ning küla teistelt laulikutelt. Anne sünnikodu väikeses majas, mis siiski mahutas 11-liikmelise pere, armastati ning harrastati innukalt rahvalaulu. See oli osa igapäevaelust, töö- ja puhkeaja vältimatu saatja. 18-aastase neiuna kositi Anne naaberkülla Tonjasse. Anne vanemad olid naabritega võrreldes mõnevõrra jõukamad ja Anne oma nooruses nägus neiu, kuigi kerge iludusveaga: hobuse kabjalöök oli purustanud lapsepõlves ta ninaluu. Tal olid ennem käinud isegi 8 kosjad, aga abiellumise otsustas vanemate tahe, nagu see oli setudel traditsiooniline. Setudele perekonnanimede andmise aktsioonis 1921.a. sai Anne perekonnanimeks Vabarn. Hiljem on üldtuntuks saanud (ja ametlikuks muudetud) nime genitiivne vorm Vabarna. 1927.aastal alustas Anne Paulopriit Voolaineli ärgitusel seto eepose “PEKO” värsistamist. Et Anne ise oli kirjaoskamatu, pani dikteeritud värsid paberile lauluema 19-aastane poeg Ivo (Jaan). Tekst on talletatud 388 leheküljelisse kaustikusse laustekstina. Anne Vabarna on seto eepose lauluema. Anne Vabarna suri 7. detsembril.1964.a., vähe enne oma 87. sünnipäeva. Ta maeti sama kuu 12. päeval Värska surnuaiale. Laulikut oli viimsele teekonnale tulnud saatma arvukalt kohalikku rahvast, viimast austust avaldasid silmapaistvale rahvalaulikule ka eesti folkloristide esindajad Tallinnast ja Tartust. Hoolt on kantud lauliku mälestuse jäädvustamise eest. Tema haual on mälestusmärk setu suurele lauluemale Anne Vabarnale. Mälestuskividega on tähistatud ka ta sünnikodu Võporsova külas. Värska vald annab välja Anne Vabarna nimelist omakultuuripreemiat isikule, kes on aasta jooksul suutnud anda kõige tõhusama panuse setu rahvakultuuri arendamisse ja talletamisse³. RAHA ESIKÜLG Foto: Evelin Urm, Meremäe vaatetorn Kujundus: Evelin Urm RAHA TAGAKÜLG Foto: ERA, Foto 326 Anne Vabarna talu Tońa külas. Foto autor Richard Viidalepp, 1936. aasta. Kujundus: Evelin Urm   Read the full article

[valguseasjad]

Joogapodcastid algajale edasijõudnule: sissejuhatus klassikalisse tantrasse

THIS LIFE IS A MANSION OF FUN. Minu käest uuritakse vahel, et mis joogat ma teen ja mis värk on. Mul tuleb selle peale hapu nägu pähe, sest tahaks hästi vastata. Et vastus annaks ühe pisikese ahhaa, ühe pusletüki õigesse kohta langemise tunde, kuid jätaks uudishimu üles. Sest see vastus ei mahu ühte lausesse, ja tegelikult keelde üldse... Samal ajal mu vastused ja teadmised, mis mind üsna pikalt nii väga toitsid, sulavad ja imbuvad maapinda nii, et ühelt poolt oleks pilt justkui selge, teiselt poolt ma ei saa neile enam näppu peale ja kõige tähtsam tundub kastekann minema visata, sisse ja välja hingata ja kevadet nautida... Enne kui mälestus teadmistest on täiesti tuhm, jagan selle siia ehk mu hetke parim vastus joogaküsimusele on järgmine: "Mitteduaalne šaiva trika jooga. See muidugi ei ütle normaalsele inimesele mitte midagi, aga mul on Spotifys joogapodcastide playlist - kuula sealt midagi näiteks ja kui selle pealt tekib küsimusi, siis ma vastan midagi - hea meelega." See pusletükk, mis võimaldas mul teekonda jätkata ja maanduda veendumusse, et rohkem pole otsida vaja, on kuskil siin playlistis sees:

Disclaimer ka. Pean väga oluliseks, et jooga kui kannatustest vabanemise vahend oleks turvaline ja tõhus. 1000 aastat vastu pidanud traditsioonid on seda suurema tõenäosusega kui 10-20-30-40-50 aastat vanad, sest on olnud aega eksperimenteerida ja välja timmida optimaalne tehnoloogia, mis võtab arvesse kogu elukaart. Tegelikult ei ole olemas salapraktikaid - toimiva õpetusliini raames lihtsalt ei õpetata algajatele asju, milleks nad valmis pole. Õpetatakse kõige kiiremtat teed tulemuseni jõudmiseks - vahepeal ennast ägeda ja huvitava praktikaga traumeerimise ning sellest paranemise peale aja raiskamisest hoiudumine kiirendab tulemuseni jõudmist. Traditsiooniline kiire tõhususe kontroll algajale on epistemoloogiline (kuidas ma tean, et see mida ma tean, on päris?) kolmik: omavahel lähevad kokku õpetaja sõnad, traditsiooni tekstid ja sinu isiklik kogemus. Ehk et kui õpetaja juures õppides kuue kuu möödudes pole praktika vilju näitama hakanud, otsi uus õpetaja. Kaasaja õpetajad lisavad kolmikule ka neljanda - teaduse.

"Uhhuu" ja teaduse vastandamine on lihtne, aga loodetavasti vaid ajutiselt vajalik vaheetapp. Vastandujaid ei saagi ehk muudmoodi ennast aitama õpetada, kui et tuleb nad ära petta, öeldes, et professorid kraapisid selle imeliku sotsiaalkultuurilisajaloolispoliitilise konteksti meeletreeningu tehnika pealt maha ja ülikool kinnitab mõju. Kui selline lähemine teeb psühholoogikabinettides, korporatiivkoolitustel ja koolides minuti kaupa mediteerimise õpetamise lihtsamaks ja õpitav alandab inimeste veres stressihormoonide taset (alandab küll, Tartu ülikool on mediteerivaid Eesti koolilapsi mõõtnud), siis olgu see õnnistatud, elan projektile südamest kaasa. Mind on lihtsalt alati huvitanud kontekst ka - teised kultuurid, keeled, ajalugu, minust erinevad nähtused, üllatused, seiklused ja sellised maailma mõtestamise viisid, mille peale ma oma peaga ringiratast mõeldes ise ei tuleks.

Sellepärast olen ma ka haaranud võimalusest õppida iseenda tundma õppimise asju koos nende kontekstidega - kohapeal, looduses, kloostris, aašramis, õpetaja kodus... Kuni olen uuesti põkkunud teadusega - inimestega, kes teevad joogast oma elu õppides, uurides ja õpetades joogasse puutuvat lingvistikat, indoloogiat, antropoloogiat, ajalugu, filosoofiat, tehes välitööd, tõlkides tekste keeltest, mis on surnud, aga ometi nii-nii elus, kirjutades raamatuid, luues kunsti, muusikat, õpetades algajaid, vastates samadele küsimustele kannatlikult uuesti ja uuesti ja uuesti, pühendudes täielikult.. Hea meel on näha esile kerkimas scholar-practioner'e - inimesi, kellel on akadeemiliselt ambitsioonika kontekstitundmise kõrval olemas aastakümnetepikkuse viljaka joogapraktika kogemus ning isiklik suhe õpetusliiniga (ja nad ei pea neid akadeemilise lugupeetavuse säilitamiseks maha salgama). Seal pleilistis pesitsevad mul mitmed sellised kirglikud doktorid-professorid. Nad on targemad ja kogenumad kui mina, sõnastavad tõdesid, mille sõnastamise vajaduse peale ise ei tulekski, ja vastavad küsimustele, mida ise ei oskaks küsidagi. Maitsestamise mõttes on seal hulgas ka vähemalt üks sorts, aga vist mitte ühtegi retuusikandjat.

Jääb üle küsida, kas jooga koos kultuurilise kontekstiga on tõhusam kui ilma. Mustvalge vastanduse asemel on minu vastuseks ikka sinna ja tagasi kõikuv pendel. Igaüks alustab iga päev täpselt sealt, kust see tema jaoks võimalik on ja see on täielikult piisav. Baby steps. Suures plaanis on iga õpetuse kübe püha õnnistus. Samal ajal ei saa meenutamata jätta seda, mida ütles üks vana munk: mindfulness on nagu ilma ratasteta auto - võid ju mootori käima saada ja isegi käiku vahetada, aga päriselt ei vii see auto sind kuhugi. Kohane müsteeriumidesse sissejuhatav filmisoovitus ka: viimati Docpointil linastunud dokkfilm "Tukdam - maailmade vahel". Kogu tõeliselt siira lugupidamise juures - teadusel on veel palju asju uurimata.

Tukdam: Between Worlds from Journeyman Pictures on Vimeo.

Hari OM

[kinnisvarakool]

Uus Maa: Väikelinnade üüritootlus ületab Tallinnat kohati kordades

Uus Maa: Väikelinnade üüritootlus ületab Tallinnat kohati kordades

Kinnisvarabüroo Uus Maa juhi Jaanus Lauguse sõnul on Tallinna korteri üüritootlus kallite müügihindade tõttu veidi langenud, kuid muudes linnades on see hüppeliselt tõusnud ning näiteks Võrus on võimalik pea kaks korda suuremat kasumit teenida. Lauguse selgitusel lükkavad paljud inimesed praegu üldise ebakindluse tõttu oma kodu ostmise edasi ning seetõttu on üüripindade nõudlus kasvanud.…

[rgd187]

Metamorfoos 6 6 6 ⸸☿⛧⚰️

tahaks lõigata läbi mõne sinu närvi,

näha mis teeb sinu keha,

pole paremat teha, inimkatsed..

tulge koju väiksed lapsed, mu mõistus on okse...Palun jookse!

Muidu puude vahel sind karistan, sinu vaimu pimestava hirmuga väristan, ära karda, proovi mind parem maha murda, redrum niikunii.

Lamad, hoiad naba, üksi keset raba, mitte keegi siin wifit ei jaga, ongi lõpemas rada siin täna, ma tänan, lähen nüüd sinna, kus avaneb värav allilma tänav, keegi ei tunne kedagi läbi pimeduse ära, palun väga, oled kohal, tõmban uksed lahti ja istun paati juhipool vaba kõrval paar maagilisi tisse, esteetiline tume printsess, võtan tulistamis positsiooni sisse, litin gaasi, eklektiline tragikomöödia..

Iga järgnev mõte on oma olemuselt poolik, anatoolik, vanakooli mürsik, mis timmid, mina sügan munni ja närin küpsist, mäletad mis sai sellest tükist, mutrike mutrike laua peal, kadunud mees leidmas end tantsimas kuninga haua peal, selle kirstu varastan, selle vaimu vabastan piinakambreid ma purustan, sinu koledad teod ma sinueest unustan

Ära lepi! Om muni muni maha muniye soha ~ kõik patud saadan sohu, tohuvapohu, olen leidnud kodu, ma lohus lendan nagu lohe lendu kohe.. sülitan tulepalli suure, teen musi, tuuleiil mind vastu paitab, alkeemiline visualiseerimis kunst , hea chi, siin ma laristan, kosmiline bong, porgandirong, missugu on see gong, ive been waitin at the top all night long. kõik salvestatud mängud, floppy disk on täis, kuninganna mormo minul kaisus käis, varsti tuleb säde , uus ja äge, tunneta oma väge, pole enam lage, ramen ei ole kunagi nõnda mage,kus toimub järgmine metsarave, hardcore renegade nuuskmõmmiku meel on karske, aitäh jõmmid, head võmmid, femdom ja muud gängid, teiega ma vahel vaibin, teeme täna skaibikõne, skaudilaagri sõber, see ongi tõde seal sündis meie maagiline võrgustik, õrnus on sinu pöördepunkt, südametuks, eksistents on Minuga 1

[flow-green]

A millega ma siis üldse tegelen nüüd, kui töötu olen?

Tavaliselt, kui mõni tuttav otsustab end töötuks võtta või, veel hullem, on sunnitud töötuks jääma, siis tekivad ikka sõpradel-sugulastel need neli kõige tüüpilisemat küsimust:

a) Issand, mis juhtus?

b) Issand, kuidas sa hakkama saad?

c) Millega sa siis tegelema hakkad?

d) Sul niisama passimine kopa ette ei viska?

Mina olen ka alati see ninatark, kes samu küsimusi on esitanud, aga olles nüüd ise vastaja rollis, siis tunnistan, et neljast küsimusest kolm võivad ikka natuke kurjaks ajada küll. Võite ise mõistada, millised. Või noh, kas just kurjaks... sõltub, mis tooniga see küsimus tuleb ning kui mitme(sajas) kord vastata tuleb.

Aga tõesti,

Issand, mis juhtus?

Kõigepealt, mind ei lastud lahti ega koondatud. Otsus kriips alla tõmmata tööelule, mida tubli ja usina tööhobusena juba üle kuue aasta viljenenud olin, ei sündinud samuti üleöö. Tegelikult viimane otsutav tõuge küll tuli ootamatult, seda pärast üht eriti tõsist mental breakdowni veidi enne jaanipäeva, ent rattad said käima lükatud tegelikult juba aasta varem, mil esimesed märgid vajadusest elu muuta olid uksele koputanud.

Asjalik tööinimene sai minust kohe pärast gümnaasiumilõppu, kui töötasin aasta enne ülikooli minekut Lahemaa Rahvuspargis. Ülikooli 3. aastal läksin tööle Coffee INi ning sealt otse edasi Tallinna drive-in kohvikusse Cuppps. Kuigi ma virisesin päris tihti, et graafikuga töö mulle ei meeldi, sest iga uue kuu alguse fight to the death vabade nädalavahetuste nimel oli päris närvesööv, oli siiski ülejäänud aeg baristana päris meeldiv. Kui tööpäev sai läbi, siis see oligi läbi. Kui kohvikuuks selja taga kinni klõpsatas, klõpsatas ka minus kinni klienditeenindaja profiil ja avanes hoopis igapäevane Krisle Karu*, kes veetis muretult aega pere ja sõpradega ning keskendus magistriõpingutele, haruharva tegi ületunde kedagi teist asendades.

*Krisle Karu on minu pseudonüüm muide. Look for my upcoming book, by Krisle Karu

Magistri viimasel aastal avanes mul võimalus proovida kätt erialasel tööl. Õppisin kirjalikku tõlkimist ja seetõttu saatsin palve mind praktikale võtta pea kõikidesse Tallinna büroodesse ning kõige positiivsema vastuse saatiski tõlkebüroo Neon, millest sai mu teine ja väga tore kodu järgnevaks neljaks aastaks. Tõlkida ma ei tahtnud ja seega pakkus mulle väike ja tore meeskond kohta hoopis projektijuhina. Kuna ma olin esimesel kahel kuul täiesti lummatud sellest, kui vahva on absoluutselt iga Neoni tiimiliige, siis olin ma pikemalt mõtlemata nõus.

Terve see neli aastat möödus kui linnulennul. Töö oli küll täiesti teisest puust, klassikaline 9to5 kontoritöö ning aeg-ajalt tekkis ikka vahel mõni päev või periood, kus tööle oli vaja jääda kauemaks ning mõnikord tuli töömuremõtted ja eraellu kaasa võtta, kuid õnneks oli see enamasti vaid erand, mis tööle veidi vürtsi ja väljakutset lisas. Enamus aja läksin ma alati tööle suurima hea meelega, sest kliendid olid muhedad, tšillid ja päris mitmel korral jalutasin tööpostilt ära, kõhulihased naermisest valusad, sest sellist erilist klappi ja toetust ühes töökollektiivis nägi harva.

Ja mul on tänaseni kohutavalt kahju, et viimasel aastal firma kõrgemate jõudude (nii maiste kui ebamaiste) tahtel end vaikselt sulgema hakkas ja tuumiku lagunemisel ka ma ise sama ala parematele jahimaadele suunduda otsustasin. Polnud midagi parata. Tööd tahtsin ma ju edasi teha ja tundsin, et võib-olla ongi see märk, et olen valmis hammustama suurema tüki ja end proovile panema vähe suuremas ettevõttes, mille kliendid üle kogu maailma laiali valgusid ja kus olid kontorid nii Lätis kui Leedus. Sellest büroost sai mu uus töökodu.

Esimene aasta oli tore, ma avastasin endas julguse suhelda inimestega vabalt ingliskeeles. Kuna kolleege oli mitukümmend üle terve baltikumi, olin ma pidevas kontaktis kõigiga. Tol ajal oli töö kenasti ja sujuvalt kõikide projektijuhtide vahel ära jaotatud ning ka tõlkijaid-toimetajaid oli piisavalt.

Ilmselt saabusid esimesed ohumärgid eelmise aasta talvel, kui riburadapidi hakkasid töötajate nimekirjast ära kukkuma üsna pikaajalised projektijuhid, kes küll väitsid, et said parema pakkumise või otsustasid eriala vahetada, ent siiski imbus siit-sealt läbi jutt, et tegelikuks põhjuseks oli ületöötamine ja läbipõlemine. Toona ei saanud ma hästi aru, kuidas selline asi üldse võimalik on. Töö on ju endiselt 9to5, E-R. Ja siis saabus koroonaajastu ning asjad kippusid kaootiliseks minema. Vaikselt andis tunda, et nimekirjadest on ära kukkunud tõlkijad, toimetajaid ei ole piisavalt. Suvel said teiste puhkused kergeks ärritavaks faktoriks, sest asendamised ei olnud just väga balansseeritud ja tihtipeale kippus koormus minema nii suureks, et endalegi üllatusena avastasin end mitmel korral meile lugemast ja neile vastamast näiteks õhtuti kell 10 või nädalavahetuseti. Olin ise muidugi endaga väga rahul, et noh, olen ju ometi usin, teen ületunde, kindlasti ei jää see kellelegi märkamata. Esimesed mõrad hakkasid saabuma, kui taipasin, et need tunnid ei avalda kellelegi muljet; tähelepanu äratab hoopis see, kui tööajal pole Sa Teamsis piisavalt tihti online staatusega, su staatus muutub 2 minutit pärast ametliku tööaja lõppu või sa oled arvuti eest kadunud rohkem kui 15 minutit ja ei vasta piisavalt kiiresti. Passiivagressiivsed vihjed, et tööd ei tehta piisavalt, muutusid aina tihedamaks. Esimesed läbipõlemised ja vihapursked olid kiired tulema ning antud aasta veebruaris ei saanud ma järsku enam aru, miks ma ei jaksa enam üldse üle töötada. Olin alati ju nii tublilt konstantselt tööl ja parandasin oma eksimusi (loe: üritasin kõigest hinnast näidata, et ma teen kogu aeg tööd). Kui sain teada, et olen rase, ei kõigutanud see eriti mind, lasin samas tempos edasi. Ja siis saabus murdepunkt: minu peamine klient oli võitnud Euroopa Komisjoni kõige kallima tõlkehanke, mis tähendas, et meie kui nende peamised partnerid pidime valmistuma kõigi aegade suurimaks töölaviiniks, mida mu klient kunagi saatnud on. Ma teadsin ja aimasin juba ette, et koormus läheb talumatuks, ent ma uskusin ja lootsin, et ülemused ei jäta mind sellega üksi, vaid teevad kõik, et saaksin omale kõrvale lisajõude ja ühtlase tööde jaotuse.

Seda ei tulnudki. Mitte kunagi.

Märtsi keskel oli minust saanud töönarkomaan. Tegin selles kuus Eesti kontori kõigi aegade rekordarve, mu klient oli tellinud rohkem kui ei kunagi varem. Ja ma olin ainus projektijuht, kes kliendiga tegeles.

Ja siis saabus karm reaalsus: minu rasedus tuleb katkestada, sest loote areng on seisma jäänud. Rääkisin loo ära Eesti ja Läti ülemusele. Sain järgmisel päeval ilusa kimbu lilli ja ilusa kaardi, kus sooviti mulle jõudu ja tuletati meelde, et mind toetatakse. Armas žest. Kahjuks jäin seda uskuma ning neelasin alla füüsilise ja vaimse valu, mis mind 15. ja 16. märtsil piinas, kui oma raseduse katkestasin. Need kaks päeva olid karmid, sõnulseletamatult piinarikkad. Suure võimlemisega sain ma need kaks päeva haiguslehega vabaks, ent tööd tegin ikka: minu asendaja mattus niigi töösse ja uue kliendiga ta tegeleda ei osanud. Voodis valude ja krampide käes vaeveldes üritasin meile saata.

Seejärel lasin samas tempos edasi, võtmata hetkegi, et leinata või olukorda analüüsida. Magamatus, väsimus, depressioon ja stress, mille endas jõuga alla surusin, saatis mind iga päev, hommik, lõuna, õhtu, nädalavahetustel. Mul oli vaevu aega, et majas asjad korras hoida, enda eest hoolitsemise eest ei maksa rääkidagi. Pidevas stressis närisin ma küüsi, muretsemisest olid juuksed tuhmid ning igapäevased õgimissööstud ja toidu välja oksendamine olid jälle tagasi. Tülid kallimaga olid juba mu jaoks nii tavalised, et ma ei teinud neist isegi enam suurt numbrit, välja arvatud need korrad, kui pill oleks peaaegu lõhki läinud ja üks meist tagasi vaatamata oleks vabalt võinud ära kõndida. Ka kallimal oli raske: ees ootas oma firma avamine, millega ma igatpidi toetada üritasin, ent olin jõudnud sellesse faasi, kus rööprähklemine oli saavutanud oma maksimaalse taseme, millega mina enam kaasas käia ei jaksanud.

Suvel läks asi täiesti käest. Tööde hulk muutus iga nädalaga aina suuremaks ning peagi olin ma projektijuht, kellel polnud enam aega isegi ühistel koosolekutel osaleda, sest tööd oli üle pea. Juunis võtsin nädala puhkust ja sellel nädalal asendas mind 3 inimest, kes kõik kirjutasid mulle iga päev ja avaldasid imestust, kuidas ma selle koormaga siiani üksi olen hakkama saanud. Iga kord nutsin, kui neid kirju lugesin, sest ma olin aru saanud, kui ebaõiglane kõik on. Olin ülemustele korduvalt kirjutanud ja anunud, et mul on vaja abi, mul on vaja võimalikult ruttu kolleege appi, kuid ainus päästemeede oli see, et minult võeti lihtsalt ära paar üksikut klienti ning anti mujale, nii et mulle jäi ainult mu suurim klient: see  ei aidanud midagi, koormus vähenes võib-olla 10%. Ja sellel juunikuu nädalal, kui olin taaskord teraapias käima hakanud, emaga esimest korda elus pika ja pisaraterohke ema-tütre vestluse maha pidanud ja kallimaga elu kõige jõhkrama tüli maha pidanud, sõitsin ma poodi, ostsin paki suitu, sõitsin šokis ja paanikas Porkunisse, istusin järve kaldale ja tõmbasin korraga ära viis suitsu, samal ajal sõbrannale telefoni kõik välja nuttes. “Mulle aitab,” ütlesin ma nuuksete vahel. “Ma annan lahkumisavalduse.” Ja need sõnad universumi välja paisates sain ma aru, et seekord on see otsus lõplik ja tagasipööramatu. Otsustasin, et võtan veel jaanipäevani aega ja marineerin selle otsuse läbi, et mitte hetke emotsioonide najal avaldus teele saata. Pärast jaanipäeva olin ma veelgi kindlam ning avaldus sai teele saadetud. Arvasin, et sellega on lugu läbi, aga oi, kui rumal ma olin... viimased kaks nädalat oli elav põrgu. Kuna ma olin enda meelest kaval ja andsin avalduse sisse 30 päevase ette teatamisega, millest viimased 14 päeva oli mu juulipuhkus, siis arvasin, et teen kahe nädalaga uute inimeste koolitused ja olengi vaba. Murphy seaduste kohaselt teatas mu klient, et juulis tõuseb tööde hulk 75%. Hambad risti kiristades anusin kallimat, et ta see viimased 2 nädalat veel minuga vastu peaks, sest teadsin, et töölt hakkan ma ära tulema nuttes. Minu õlule anti kohustus koolitada välja täiesti uus inimene, pidin talle näitama kõike, mitte ainult oma kliente, s.o. ka kõikide süsteemide tutvustamine ja õpetamine. Minu viimasel päeval hoiti mind kella neljast õhtul tangide vahel virtuaalsel koosolekul, kus sain vaid süüdistusi, et viimase kahe kuu arvetes on vead (arveid tegin ma üksi, oma suure töökoormuse kõrvalt, vahel isegi öösiti) ning minu raudne kohustus on kõik ära parandada, k.a. igivanad tööd, mis olid jäänud rippuma enne minu firmasse tööle tulekut. Mind survestati tulema tööle puhkuse ajal, et tegeleda arvete ja uue inimese koolitamisega. Nõustusin kõigega ja töölt koju jõudes nutsin jällegi lahinal. Ema, kallim, sõbrad... kõik olid kohkunud, kui kuulsid, mis moodi üks tubli tööhobune töölt ära saadeti ning nad rõhutasid, et ma ei läheks, vaid tõmbaks julmalt joone alla nüüd ja praegu. Üks kord elus võib ka iseennast esimeseks seada. Ja seda ma tegin.

Minu viimane tööpäev oli 9. juulil ning pärast seda pole ma enam ülemustega ühenduses olnud. Puhkuse viimasel päeval teatasin, et kahjuks ei ole mul enam aega ja võimalust appi tulla. Enne send nupule vajutamist ma küll kõhklesin, ent meenutasin viimast poolt aastat ja seda, kuidas minust oli saanud inimvare.

Issand, kuidas sa hakkama saad?

Päris nii tõesti polnud, et ma pärast maha istusin ja mõtlesin, et kust nüüd järgmine kuu söögiraha saaks. Mul oli kenasti juba ammu uus plaan küpsemas. Kuna teine pool võttis kuskil pool aastake enne mind kätte ja otsustas elu muuta, siis oli meil kasvamas ühine eesmärk ja väljakutse: puhuda elu sisse päris oma firmasse. Gert, my partner in crime, oli töötu olnud juba päris pikalt hetkeni, mil tema konsultant mainis möödaminnes ettevõtluskoolitust ja üheskoos hakkasimegi mõtlema, et miks mitte... kuna noormees oli juba pikalt oma hobiks isiklikus töökojas autosid nokitsenud ja tehnikaga tegelenud ajast, mil ta ilmselt veel kõnidadgi ei osanud, oli ideel jumet. Samal ajal, kui ma oma talvises rasedusšokis elasin ja meie ellu me tubli kutsa Charlie tuli, nokitses tema iga õhtu mu kõrval äriplaani kallal ja osales veebitundides. See kõige kriitilisem aeg, märts ja aprill, möödus meil küüsi närides ja Töötukassalt vastust oodates, kas meie taotlus äritoetuseks rahuldatakse. JAH sõna tuli juuni alguses ära ning jaanipäeva paiku saigi firma registreeritud, Videviku Auto oli sündinud. Just sel hetkel otsustasingi, et nüüd on minu kord elu enda kätesse võtta.

Värske firma vajas esimestel nädalatel kõvasti tööd ja pühendumist. Vaja oli luua koduleht, kanda meid Google’isse, leida koostööpartnerid ja teha valmis esimesed reklaamlehed. Otsustasin end proovile panna ja väljakutse vastu võtta. Nii saigi minu uueks ametiks assistent/raamatupidaja/sekretär/IT tugi/turundusspetsialist, ent seda vaid täpselt niikauaks, kuni saime tööle koduka ja paika raamatupidamise. Imelist juhust kasutades õnnestuski mind võtta töötuks ja taotleda kõrgemat töötutoetust.

Lisaks olen ma üks neist rõõmurullidest, kes talvel oma pensioni otsustas välja võtta. Tubli töötajapõli tasus end ära ning summa on täpselt selline, mis annab väga eduka põhja, et päris oma kodu soetada... või kas just kodu, üks suurem plaan on küpsemas, ent endiselt ei taha ma veel kaarte avada.

Meie ponnistused on vaeva näinud ja ma pean tunnistama, et olen vist päris asjaliku koduka valmis saanud. Lisaks oleme nüüd Google’is imeilusti olemas, firma on leitav Google Mapsi ja Waze’i kaudu ja meie tööde nimekiri laotub tihedalt mitme nädala peale. Ka raamatupidaja on meiega kui algajatega väga rahul ning kõik arved on makstud õigeaegselt.

Siiani ei ole veel pidanud kiirnuudlidieedile minema. Vastupidi. Ma julgen endale isegi aeg-ajalt midagi ilusat lubada ja olen enese eest hoolitsemise ja hellitamise mitme pügala võrra prioriteedilistis kõrgemale seadnud. Tulevik tundub vähemalt praegu igati helde.

Millega sa siis tegelema hakkad?

Hetkel teen ma seda, mida iganes ma tahan mõne väikse distsipliininoodiga. Näiteks leian ma iga päev aega vaid iseendale, ilma mingite järeleandmisteta. Ma käin jälle jooksmas, kirjutan üles oma tundeid, mõtteid ja ideid, joonistan ja kirjutan.

Iga päev osalen passiivselt ka firmategevuses ja aitan nii palju, kui mul legaalselt võimalik on. s.t. töötuna ei tohi ma tegelikult usin töömesilane olla. Ma ei ole küll ametlikult hetkel (veel) tööl, ent pean end siiski selle firma peamiseks asjaajaks ja reklaamnäoks. Mulle meeldib sellist administratiivset tööd teha ja mul on motivatsiooni, sest näen, et minu nokitsemised kohe päriselt kannavadki vilja ning mind väärtustatakse.

Viimane nädal-kaks on olnud kohe eriti tormakas. Nagu ikka kipuvad kõik asjad ühele ajahetkele langema. Saime ootamatult müüdud karavani ning meile sadas samaaegselt sülle erakordne võimalus saada päris oma kodu. Viimase nädala oleme  selle nimel ränka vaeva näinud; lisaks on töökojas enneolematult kiired ajad, sest ka rehvivahetushooaeg koputab uksele, seega ringijooksmist on alati. Uskumatu on lihtsalt tajuda, kuidas tempokal ja tempokal elul on vahe ja kuidas mutuaalne suhtumine võib kaalukaussi täielikult mõjutada.

Lähitulevikus tahan taaskord leida võimaluse, et hakata andma BodyBalance’i trenne. Hetkel on mu treenerilitsents pausil, sest suvel ei olnud mul lihtsalt enam aega ja jaksu, et trenne anda ja uusi kavasid osta ja neid selgeks õppida. Les Mills, muide, tuletaski mulle just lahkesti meelde, et minu kuuekuune paus on lõpusirgel ja peaksin end taaskord treeneriridadesse liitma, kui tahan, et mu litsents säiliks. Nii et selline mõnus poolkohustuslik motivaator ka, et oma südamelähedane kutsumus tagasi enda ellu tuua.

Aastavahetusel tahaks peiksiga reisule minna. Aastavahetused on kind of our thing, sest just sellel ajal need kaks sõgedat kokku saidki.

Uuel aastal usun, et töötan kuskil uues kohas, ent sellega ma ei kiirusta. Mul on veel kõvasti aega vaja, et enda mentaalsed ja füüsilised haavad kokku lappida, enne kui taaskord end täielikult palgatööle annan. Otsin poolaktiivselt tööd ja olen ülimalt tänulik oma töötukassa konsultandile, kes on inimlikkuse etalon ja kes kuuldes, et mu eelmine töökoht mind võimalusel enda juurde vabakutseliseks tõlkijaks tahaks, ütles kohe, et ma seda ei teeks, kuna vajan pikka taastumist, ja et otsiksin pigem midagi sellist, mis mulle meeltmööda oleks.

Rohkem ma planeerida ei taha. Ma püüan pigem püsida praeguses hetkes ja lähitulevikus, sest nagu näha, on minu praegused valikud ja otsused elu parimad olnud.

Sul niisama passimine kopa ette ei viska?

Mul pole vist ühtki päeva pärast töötuks võtmist olnud, kus ma niisama olen passinud. Võib-olla paar täiesti “täna ei tee mitte midagi” päeva on kokku olnud, kus olen pool päeva famiiliaga voodis vedelenud ja siis terve päev filme vaadanud või midagi mänginud. Valdav enamus päevadest teen ma midagi, olgu selleks siis enesearendamine, self care, sport, pere ja sõpradega aja veetmine, karavaniga mööda Eestit rändamine, firma asjadega tegelemine, kirjutamine, joonistamine või ideede loomine ja kirjapanek.

Kui tekib päevi, kus ma tunnen, et polegi nagu midagi teha, siis istun ma maha ja pean ajurünnakut, mida ma elus veel teha tahaksin või mis ideid saaksin ellu viia. Siiani pole mul kordagi igav hakanud, vastupidi, mul on kahju, et mul rohkem aega ühes päevas pole, sest asju, mida ma teha tahaksin, on ootamatul kombel nii palju tekkinud.

Lõpetuseks siis veidi rekaami ka:

Kui sul on sõiduk, mis vajaks remonti, hooldust, rehvivahetust, keevitust või kui jäid kuskile tee äärde ja vajad puksiiri, siis mina ja Gert tuleme appi:

www.videvikuauto.ee

info@videvikuauto.ee

www.facebook.com/videvikuauto

[kodutareke]

3 tuba - Soe tn 9, Soe, Viljandi vald, Viljandimaa

Täitsa vinge korter Viljandimaal.

[viplala-things]

palju lihtsamon rääkida ja ütled mis sulle ei meeldi, selle asemel et joosta ära luua uus kodu ja hobid ja sõbrad.

[siiks]

Hakkabki lõppema

Aa, et see blogi siin veel... Jaaajah.

Istun mingisuguse mõrumagusa tundega oma rõdul - rõdul, kus ma peaaegu et elasin pool karantiiniaega ja olen teinud vähemalt 60 töötundi. On mu augustikuu puhkuse viimane päev ja lisaks sellele ka 30. august. Olgugi, et kooliaega enam pole, seostub augustilõpp alati millegi suurema lõpuga, isegi kui kalender ütleb, et suve on jäänud veel kolm nädalat.

Ühest küljest on olnud väga tore suvi - ma olen hinnanud kindlasti rohkem sõpradega veedetud hetki, eriti kuna kevad oli tead küll milline. Ja samuti on sügise ees ju pisut hirm, et mis saama hakkab, seega seda enam on need kolmapäevased või nädalavahetuse istumised olnud vahvad. Ma olen saanud natuke ringi sõita ja saanud ka mõned uued tutvused - ülivahva. Aga vähemasti sama suur osa minust on rahulolematu, sest mul ei ole olnud maakodu. Ma tunnen, et see on naljakas teema, mida lahti selgitada, sest võib ju küsida, et aga sul on linnas kõik olemas, mis maalgi? Või... käi kellegi teise suvilas? Või... käi päeval kuskil ära? Ei kallikesed, see ei ole see.

Aga pole hullu, sest maakodu on valmimas ning loodan septembrikuus juba mõne nädalavahetuse seal veeta. Ma näen seda uut maja kui ikkagi oma pere kodu, aga võitlen ka sooviga veeta seal sõpradega aega. Ma ei tea millal või kuidas see õnnestub, aga äkki ikka. Soovima ju peab!

Piilusin nüüd korra oma eelmist postitust ning meenutasin tolle hetke emotsioone. 16. juuli sai kirjutatud ja mainisin algavat puhkust ning plaanitust. Mäletan, et 18. juuli õhtul võtsin ette kahetunnise autosõidu, mis oli täiesti planeerimata, endal mingil määral käed värisemas ja vaim veel rohkem värisemas. Somewhat läbipõlemine mind ilmselgelt tabas - ühel hetkel ei tahtnud ma mitte midagi enam teha ja sõitsingi kaugemale ära, et korraks... olla. Tagasi linna naastes tunnistasin perele, et ma ei taha ka kedagi näha, mille peale mu vend S helistas iga päev ja küsis, kuidas end tunnen. Nädal läks mööda ja vaim stabiliseerus; läksin tööle ja kõik sai korda. Väike lainetus - ei midagi muud.

Tean, et on tulemas pisut keerukam sügis kui muidu. Võimalik, et keerukus seisneb vaid selles, et see sügis on teistsugune. Hiinast pärinev köha on selles suhtes võimas, et ta mõjutab nii meie töö- kui ka eralu, lisades akorde ka majandustulemustesse ja puhkuse veetmisviisidesse. Tööl on aset leidmas nii mitu muutust, et sõber soovitas mul selleks lihtsalt vaimselt valmis olla ja võtta päev korraga. Täpselt see plaan mul homsest alates ongi.

Ja muus osas... ei teagi! Lepin vist teadmisega, et mitteteadmine on okei. Pole ju mõtet planeerida suurt midagi, kui ei teagi, kuidas asjad kujunema hakkavad. Päev korraga ka siin vallas - sõbrad, pere, rõdu, saunaõhtud - nii palju kui veel jaguda saab.

Ja ma päriselt tahaks siia tihedamini jõuda. Et panna oma mõtteid kirja ja harjutada veel seda kirjutamise oskust. 

Ilusat sügist!

[henrikatrave-blog]

Fredy tund 10.03.2020

Tere, armsad Fredy lapsed!  Nüüdsest hakkame tunde läbi viima neti teel, et teil kodus ikka lõbusam oleks!  Siin on esimese tunni materjalid. (Link tervele listile https://www.youtube.com/playlist?list=PLqnN81b5aifqdFgNBgu0GwJ7Eb-14lu44) 

1) Sissejuhatus - https://youtu.be/bPpetDNWBV4

2) Hello laul - https://youtu.be/oKJmZZtQVZw

3) Koduloomade kordamine - https://youtu.be/PsmSm9oLZts

4) Loomahäälte kuulamine - https://youtu.be/yrujECKu9PE

5) Uute loomade õppimine - https://youtu.be/Em_H3oWXuj0 ____________________________________________________________________

Loomi saad kodus korrata nüüd kahte laulu kuulates ja õppides:

1) Walking in the jungle - https://www.youtube.com/watch?v=GoSq-yZcJ-4&fbclid=IwAR3FHpjVzQ_26vYeu-EubRHuIeCG5hHpNAqnsS3Ghk2M9HlC6nViWZqfWqE

2) Old MacDonald had a farm - https://www.youtube.com/watch?v=LIWbUjHZFTw

_____________________________________________________________________

MÄNG! 1) Leia õiged paarilised! Selles mängus on mõned uued loomad, keda täna õppisime! Proovi leida nende teine paariline, et nemadki üksi poleks :)  https://matchthememory.com/fredyanimals

2) Kui Sul (või õdedel-vendadel) on igav, siis mängi(ge) Freeze mängu!  https://www.youtube.com/watch?v=2UcZWXvgMZE

Loodan, et teil oli lõbus ja kohtume uuesti juba järgmisel nädalal!  Teie õpetaja Henrika Trave

[kirkeerbi]

2020

Siin me nüüd oleme, õnnelikult uues aastas ja meil on ülimalt hea meel.

Uus aasta tuli Austraalias väga... teistmoodi. Väga vaikselt ja sõna otseses mõttes. Kuna vana aasta õhtul läks pererahvas sõpradele külla ja teine eestlane kella kaheksast magama, jäime me Anderiga kahekesi. Meie ja hullud koerad, kes ei suuda kuidagi hakkama saada, kui Tiiat ja Bradi kodus ei ole. Igatahes polnud meil erilisi hõrgutisi suupisteks ega üldse mitte midagi, seega me praadisime lihtsalt ära oma peatselt halvaks mineva kana ja ostsime paar pakki krõpsu, et end teleka ees tegevuses hoida ja uue aastani vastu pidada. Lõppude lõpuks saime oma praekanast kõhud nii täis, et krõpsud jäid alles ja seisavad praeguseni riiulis. Vahest kui blogi kirjutamise lõpetan lähengi ja teen ühe paki lahti, sest miks mitte hommikusöögiks krõpsu süüa? Kõhud täis söödud istusime kahekesi teleka ees ja uue aastani oli ikka neli tundi minna. Nõnda me vaatasime 2019. aasta viimase asjana ära tõsielul põhineva filmi Aafrika kuivast kliimast, näljast, koolihariduse omandamisest ja tuuleenergia avastamisest. Päris huvitav oli, üle pika aja ka mõni normaalne film, mida vaadata. Õue läksime 15 minutit enne kella kahteist. Kui Eestis hakatakse ilutulestikku laksma juba kell kümme, siis siin oli ka 15 ja 10 ja ka 5 minutit enne uue aasta tulekut haudvaikus. Mitte ühtki pauku. Mõtlesime Anderiga, et oh päris lahe, et kõik ootavadki ära täpselt selle 00.00 ja siis hakatkase laskma. Aga. Kell sai 00.00 ja taevasse lendas eemalt üks punane tuluke... ja see oligi kõik. Kümme minutit hiljem tuli veel kaks samasugust ja ei midagi rohkemat. Imelik oli ka see, et isegi kaugemalt ei kostnud sähvatusi ega kõminat ega üldse mitte kui midagi. Vaikus, meie jaoks nii naljakas. Ja oligi uus aasta käes, juhuu! 😀  

(Ma uut aastat ootamas)

(Ander veidi kõrgemal, lootuses näha rohkemaid rakette hahah :D)

(Päris hästi sain selle põhimõtteliselt ainukese paugu pildile :D)

Ega tegelikult pole imestada midagi, miks siin piirkonnas ilutulestiku omamine illegaalne on. Nii palju põlenguid on ümberringi ja tundub, et asi läheb aina hullemaks. Ka siin Karrathas mõned nädalad tagasi läksid lagendiku peal põõsad leekidesse ja üks Centurioni kuller helistas hädaabisse, tundub, et sellest saadi jagu, kuid see ei pruugi nii jääda. Vaatasin just ennist üht Austraalias tulekaarti, mida uuendati kolm päeva tagasi ja päris kole näeb asi välja. Ma ei kujuta ette, kuidas sellist meeletut tuld kustutatakse või õigemini tundub, et ei olegi võimalik kustutada, tundub nagu kõik põlebki maatasa ja siis saadakse alles kontrolli alla. Väga hirmus selline olukord. See on minu arvates ka üks miljonist põhjusest, miks on Eestis kõige parem elada – niiske kliima.

(Leidsin sellise tulekaardi, me oleme kuskil seal ringi juures.)

Kuigi Karrathas hetkel põlenguid ei ole (ptüi, ptüi, ptüi), kisub siin tormiks. Siin on kolm ohuvärvi - sinine ehk risk tormiks on 0,01 protsenti, tohib tööle minna, aga võib juba tuuline olla, kollane ehk me Centurionis siis enam tööle minna ei tohi, autoga on keeruline tee peal püsida ja punane ehk kõik poed, ettevõtted on kinni, õue minna on keelatud. Eelmine aasta oli sinise häire ajal puid maha langenud ja paar inimest vist isegi ka elu kaotanud, seega ma ei oska arvata, milline ilm võib kollase ja punase häire ajal olla. Uueks nädalaks lubatakse igatahes tsükloni tulekut ja võimalik, et kisub väga tormiseks. Ka eile ja täna on mitu korda sadanud ja kuigi päike poolenisti paistab pilve tagant, siis iga natukese aja tagant müristab ja lööb välku. Tuul on väga-väga tugev. Inimesed on valmis tsükloni tulekuk, seega wc paber ja vesi on esimesed, mis poest kaovad. Aga eks me näe, mis siin saama hakkab, praegu lihtsalt tuul, vihm, päike möllavad kõvasti.

Tööst nii palju, et ma õpetan jälle uut inimest välja. Seekord üht Tšiili poissi. Kuigi alguses plaanis boss panna mind üht uut eestlast õpetama, siis nüüd läks too eestlane hoopis ühe austraallasega ja Tšiili poiss tuli minuga. Mul on isegi väga hea meel, et boss sellise lükke tegi, sest ega eesti keeles pole mul tollele uuele midagi õpetada, tema emakeel on üldsegi hispaania keel, aga ta räägib väga head inglise keelt. Minu keelepraktikale on see suurepärane ja ta saab kõigest aru, mida ma räägin, ma ei pea mõtlema, kuidas midagi öelda, vaid ma lihtsalt ütlen. Väga huvitav mõelda, kuidas keelekeskkonnas viibimine nii palju arendab. Igapäevaselt telefoni teel mingite probleemide lahendamine, klientidele helistamine, bossi ja teiste töölistega suhtlemine, pererahvaga rääkimine jne jne jne teeb oma töö. Väga tihti juhtub nüüd isegi sedasi, et kui keegi kuskilt kaugelt hõikab midagi või räägib ülikiirelt või pudistab või räägib naerdes, siis ma saan aru (kuigi loomulikult on ka neid olukordi, kus tuleb asju üle küsida, teinekord ka mitu korda). Kuidagi aju on hakanud kõike inglisekeelset paremini haarama. Ja mitte ainult minul, Anderil ka, lihtsalt temal tuli siia sisse sulandumine lihtsamalt, sest tal oli tänu korvpallimängimisele veidike keelepraktikat olemas (treenerid välismaalased, välismaal reisinud palju jne). Ma ütleks, et mul oli null, sest need korrad, kui välismaal kohvikus või restoranis süüa tellid ei ole võrreldavadki pärsielt inglisekeeles suhtlemisega. Ma ise olen ikka enda üle uhke ja mul on hea meel, et boss näeb, et ma saan nii hästi hakkama, et teist inimest välja õpetama hakata. Mulle väga meeldib seda mugavustsoonist välja asutmist võrrelda helistamisega. Sest olgem ausad, ka eesti keeles võõrastele inimestele helistada (nt tööandjale, töökuulutusele asjus, panka, kuhu iganes, kui on vaja midagi küsida või mingit probleemi lahendada) on ikka päris sündant kloppsima panev tegevus. Nüüd kujutage aga ette, kui seda kõike tuleb teha inglise keeles ja teine kord nii, et keegi istub sul kõrval ja kuulab, kuidas sa räägid. 😀 See on mõnus väljakutse, aga ega meile ei anta siin valikuid. :) 

Eile olime mõlemad tööl ja tänasel tuulisel pühapäeval lebotame niisama, õhtupoole peame veel süüa tegema, toa võiks juba varsti ära koristada, pesu tuleb pesema panna,  pidime veel poodi minema, Ander tahtis peavõru ja võib-olla ostame poest veel mingit jampsi. Tuleb selline tüüpiline pühapäev. 😊 Aga kõigepealt pean ma Anderi üles ajama.

(Ei teagi täpselt miks, aga üks hommik oli Anderil pool alumist näopoolt paistes. Kui ei teaks arvaks, et tal on suu täis ja sööb parasjagu midagi. Veider igatahes.)

Sellised lood on sellest nädalast. Mul eriti palju pilte seekord lisada pole, aga veidike midagi ehk leian.

[makikene]

Kõivud Sitsiiliasse elama

Algaja blogipostitus #28.07.2019

Meid ootab ees erakordne võimalus elada 3 aastat Sitsiilias. Kohale läheme mööda maad - oma auotga ning start seiklusele on 31.07 Kohal peame olema 5.08, kuna Jaagul on siis esimene tööpäev.

Mis meid ees ootab? Palju päikest, uued kogemused ning mälestused, palju head toitu ning suur maja - esimest korda elus kolime majja elama. Lisaks muidugi Jaagul töö, Rasmusel kool - inglise keelne õnneks :) ja mind lõputöö kirjutamine, lapsel kooli sisse elamise toetamine ning itaalia keele õppimine, Ja no lisaks siis kõik majapidamistööd ning söögitegemine. Ise salamisi küll loodan, et saan peamiselt siiski tegeleda jooga, Vahemeres ujumise ning Illy kohvi joomisega meie uue kodu terrassil :D

Blogi otsustasin pidama hakata, et edaspidi endal ka meeles oleks, kuidas kõik alguse sai ning kuidas üldine elu olu läbi minu silmade ja kogemuste Sitsiilias on.

Teekond saab alguse 31.07 ning sõidame läbi Saksamaa, kuna seal on ainus koht, kus ühte šokolaadi müüakse, mida meie pere väga armastab :) Ja no Saksamaa lihtsalt meeldib meile.

[kinnisvarakool]

Arco Vara: Arcojärve detailplaneering on algatatud

Arco Vara: Arcojärve detailplaneering on algatatud

Tallinna Linnavalitsus algatas 19.10.2022 Arco Vara tütarfirma Kolde OÜ poolt omandamisel oleva, aadressil Paldiski mnt 124b asuva krundi detailplaneeringu, mille kohaselt kerkib Harku järve äärde uus elamurajoon nimega Arcojärve. Detailplaneeringu eesmärgiks on määrata peaaegu 7 ha suuruse maa-alaga kinnistule ehitusõigus: ühe kuni nelja korruselised hooned, kokku ligikaudu 400 kodu ja kaks…

[stefinutah]

16/12/18

Detsember, detsember, detsember! Juba aasta viimane kuu?? Saan tõdeda, et olen selle postituse kirjutamist väga korralikult edasi lükanud - lausa nii palju, et detsembri lõpp on lähenemas. Koolis on semester kohe lõppemas & vaheajani on jäänud kõigest 4 koolipäeva. Olen tähele pannud, et mu blogipostitused algavad alati sarnaselt- ehk räägin, kui üllatunud olen sellest, et taaskord üks kuu on möödunud ja, mis imekombel see aeg meil ikkagi lendab. Jällegi saan öelda, et KUIDAS juba jälle uus kuu on? KUIDAS? Ülimalt veider on mõelda, et järgmine postitus, mille kirjutan, postitan järgmisel aastal, 2019!

Novembri lõpu poole sain meili oma tagasituleku kuupäevaga. Nimelt lendan vahetuspere ja oma osariigist ära juba 3. juunil, suunaga Washington, D.C.-sse, mis on Ameerika pealinn. Viibime seal praeguse informatsiooni kohaselt kaks päeva ja viiendal lendame kodumaale. Ükski vahetusõpilane ei eeldanud, et me nii vara koju tuleme, kuna eelneval aastal tuldi kõigest paar päeva enne jaanipäeva. Saab peaaegu terve juuni kodus olla!

Paar meenutust veel ka oktoobrist - terve novembri kuu vältel saime kõvasti Halloweeni komme jääke süüa. Oeh, seda magusahullust! Siin on ka pilt minust ja Loganist (14) ja Merekist (4).

Traditsiooniliselt kõrvitsaid graveerimas.

Vahetusisa, Merek ja Aidah (3) Halloweeni kostüümides.

Ühel päeval 4-aastane Merek teavitas õhtusöögi lauas, et abiellub minuga, kui suureks kasvab. Saime kõik kõhutäie naerda selle üle. Vahetusisa küsis selle peale: “Kuhu sa siis elama lähed? Kolid Eestisse või?”

Koolis Ameerika ajaloo tunnis tegeleme hetkel üpris suure projektiga, milleks on History Day. Kõik õpilased on kohustatud osalema, sest see moodustab enamus teise trimestri hindest. Igal aastal on erinevad põhiteemad, see aasta on selleks “Triumph and Tragedy” ehk triumf ja tragöödia (ajaloos). Selle põhiteema alusel pidime mingi ajaloosündmuse leidma ning sellest projekti kirjutama ja lõpuks otsustama, kas teha sellest veebileht, video vms. Minu teemaks on aatomipommi loomine, ehk peamiselt on juttu sellest, kuidas Ameerika kahele Jaapani linnale - Nagasakile ja Hiroshimale tuumapommi rünnaku tegi. Loomulikult ka sellest, kuidas see alguse sai. Manhattani projektist, kus president Roosevelt oli kuulnud kuulujuttu sellest, kuidas Saksamaa oli sarnase pommi loomisele mõelnud.

Inglise keele ja matemaatika tundides oleme just lõpetanud CIA ehk State (Osariigi) testide tegemise.

Nüüd, aga ühest peamisest novembri kuu sündmusest, või, kui veelgi täpsem olla, pühast. Eelmise kuu neljandal neljapäeval tähistasime tänupühi. Seda tähistatakse väga suurejooneliselt; valmistati suures koguses toitu, kuna meile tulid ema ja isa õed-vennad oma lastega külla. Ma ei liialda, kui ütlen, et inimesi oli kokku üle kahekümne.

Tänupüha puhul pandi kuu alguses ka üles Thanksgiving Tree, ehk plakat, kuhu lisasime kõik iga päev lehti, millele omakorda kirjutasime mille üle tänulikud oleme.

Novembri teine nädal oli International Education Week, rahvusvaheline haridusnädal, millest võtavad kõik vahetusõpilased osa. Selle pea eesmärgiks on oma kultuuri jagamine, seega koostasin esitluse Eestist ja esitlesin seda oma hispaania keele -ja inglise keele klassis ning ka kirikus. Üllatavalt tahtsid õpilased väga uudishimulikult ja entusiastlikult uuest kultuurist ja riigist rohkem teada. Või, kui päris aus olla, ei teadnud keegi, kus Eesti isegi asub.  

Veel pilte sellest kuust:

Parim sõõriku kohvik Ameerikas, KRISPY KREME!! Suus sulavalt võrratud!

Pilt väikesest matkast, mis on kõigest 15 minuti kaugusel meie kodust. Kahjuks ei jõudnud rada lõpuni kõndida, kuna päike oli kohe-kohe loojumas.

Meie linna, Ogdeni linnapea auks pandi kahe mäe vahele suur Ameerika lipp. Ta suri Afganistaanis missioonil. 

[flow-green]

Koerarõõm ning F*ck-it-dieet

Aegamööda rooman oma mustast august välja. Mitu kuud vaikust on hetkeks läbi. Kadusin päris tõsisel põhjusel veidikeseks pildilt. Ma siin seda hetkel lahkama ei hakka, aga ütleme nii, et kuskil poolteist kuud olin nii vaimselt kui füüsiliselt täiesti läbi ja omas mullis. Ei, ma ei kukkunud kuskile toitumishäire relapse’i küüsi. Lihtsalt elu viskas teele väikse vingerpussi ja proovikivi, mis õnneks niivõrd-kuivõrd positiivselt lahenes ja märtsi kuuga suutsin end ka vaimselt taas reele tõsta.

Need kaks kuud olid tegelikult üsna seiklusterohked ja avasid mitmel rindel mu silmi. Hakkasin rohkem hindama seda, mis ja kes on mu ümber ja seda, kuidas mu pere ja lähedased toeks on. Taipasin, et olen neile iseenda lõhkumisega palju haiget teinud ja kellegi pärast muretsemine on tegelikult ju kohutav lisakoormus ja stress. Nii et ma olen selle kogemuse eest tänulik. Aina enam olen hakanud lahti laskma end kammitsevatest piirangutest ja deemonitest ja liigun vaikselt, ent üsna sihikindlalt mentaliteedini, et minu keha on mu tempel, minu enda kodu ning see teenib vaid mind ennast, mitte kedagi teist. Noh, võib-olla kunagi kauges tulevikus on see ajutiseks koduks veel ühele indiviidile, nii et peaks veel eriti hoolsalt selle eest hoolt kandma.

Viimased kaks nädalat on mu silmad veel rohkem avanud, sest koperdasin kogemata kombel ühe raamatuni, ent sellest täpsemalt veidi hiljem. Kõigepealt tahan rääkida ühest suurimast muutusest, mis on me ellu niivõrd palju rõõmu ja positiivsust toonud. Nimelt on meil nüüd uus pereliige. Ei, ma ei sünnitanud... (veidi irooniline), kuid meie kodus on nüüd kuulda nelja väikse käpa padinat, küüneklõbinat puupõrandal. 16. veebruaril avanes meile täiesti ootamatu võimalus võtta omale koer. Charlie on nüüd peaaegu kaks kuud olnud see imeline kingitus. Selline üsna omapärases suuruses ja teadmata tõuseguga koer (me kahtlustame, et rebane võib olla asjasse segatud...) on meid sõgedateks koeraomanikeks muutunud. Teate küll, crazy cat lady.

Meie oleme crazy dog lady and sir. Ma arvan, et kui meid me loomulikus elemendis koduseinte vahel nähtaks, siis meiega enam ametlikes aspektides väga tegemist ei tahetaks teha.

Aga siin ta on. Charliel on nüüd isegi oma Instagrammi konto (järgmine märk, et normaalsed me ei ole :D).

Härra ajab massiivselt karva ja meil on autos, kodus ja perekodudes varuks karvarullid ning kui kolmapäeva hommikul tolmu imed, on õhtuks täpselt samad rullid end oma vanades kohtades mugavasti sisse seadnud.

Charlie on lahe. Sõidab südamerahuga autoga, me käime iga nädalavahetus mõnes uues huvitavas Eestimaa paigas jalutamas. 10-kilomeetrised matkad on juba nii tavapärased. Üks eriti eriline hommik oli paar nädalat tagasi laupäeval, mil meil täiesti tühja koha pealt kell 4 hommikul uni läinud oli. Voodis vedeledes mõtlesime, et mis edasi. Magame või.... oot-oot, kell 6 tõuseb ju päike. Ajaks end õige maast lahti, pakiks hommiku- ja lõunasöögid kaasa ja vaataks päiksetõusu ja siis Käsmu matkama? Mõeldud-tehtud. Sellest sai üks väga lahe ja meeldejääv päev.

Charlie on teraapiakoer. Iga kord, kui mul tuleb nututuju peale, võtan Charlie kenasti kaissu ja tema soojad ning elutarkust täis silmad pühivad kõik mured ära. Lisaks on Charlie meid nii mõnusasti aktiivseks teinud. Käime iga päev mitu korda jalutamas ja ma olen jälle hakanud iseenda pärast jooksmist ja liikumist armastama. Ma ei loe enam ammu kilomeetreid ega tempot. Ma ootan juba õhinaga oma hommikujooksu ja ma naudin, tõsiselt NAUDIN liikumist.

Nüüd aga minu uuest ,,dieedist’‘, mille nimeks on The Fuck It Diet. Sain endale hiljuti taaskord uue e-lugeri ja see ajendas mind otsima e-raamatuid, mis on kasulikud toitumishäirete küüsis vaevlevatele inimestele. Silma jäi just sellise pealkirjaga raamat. Soetasin selle oma lugerile ja asusin lugema. Juba esimesed leheküljed kukutasid mu suu ammuli: alguses vihast, seejärel mõistmisest.

See raamat on täiesti pea peale pööranud mu maailmavaated ja suhtumised eri dieetidesse, toitumisse ja kaalunumbrisse. Kogu raamat õpetab, kuidas vabaneda söömissõltuvusest, enesehinnanguprobleemidest ja obsessioonist oma kehakujju ja -kaalu.

Miks olen ma juba 10+ aastat maadelnud anoreksia, buliimia ja õgimissööstuhäirega? Miks kukun ma oma madalseisus ja täielikus kehavihkamisperioodis absurdsesse kaloripiiramismulli, kus kaotan 2 kuuga 6+ kilo, suudan end kondise, ent õnnetuna hoida maksimaalselt 3-4 kuud, sest ma ei luba endal midagi süüa, tahaks veel kaalus alla võtta, et oleks reservi ja põen kilode pärast kohutavalt, siis väsin ja nõrken ja seejärel kõik kaotatud kilod ja enamgi paari nädalaga tagasi söön? Miks ei suuda ma kaalu kaotada, kui otsustan, et pean näljutamise asemel parem mõnd dieeti, ent see ei anna tulemust, kaal ei lange, frustreerunult asun toitu kas välja oksendama või kukun jälle õgima? Miks see ratas nii käib ja mu kaal MITTE KUNAGI stabiilseks ei jää? Miks kõigun ma äärmusest äärmusesse? Ma olen end materdanud ja piitsutanud aastaid. Otsinud põhjuseid, et äkki mul ongi pekkis geenid ja ma olengi määratud igavesti end 500 kalori peal hoidma, et end seal kuskil normaal- ja alakaalu piiril hoida (sest et ideaal, eks?).

Ja siis sain ma vastuse: asi ei ole minus, asi ei ole geenides. Asi on dieetides, vahet pole, kui ilusateks ja värvilisteks need kirjutatud on. Asi on selles, et inimese keha ja meel ei ole loodud järgima reegleid, mis raamistavad toitumist. Olgu selleks paastumine, LCHF, keto, paleo, toortoit, isegi mindful eating (söö aeglaselt, hinda oma nälga. Kui on alla 9, ära söö, joo vett. Jällegi hunnik reegleid).

Enamus inimesi pendeldab end ühe dieedi pealt teiseni, järgib ettekirjutatud reegleid ja kaloreid paar kuud ning siis tuleb relapse. Relapse tuleb, alati tuleb. Seejärel ostad omale uue toitumiskava, mis lubab veel paremaid tulemusi. Sa ostad hingehinna eest kokku megatervislikke pähklivõisid, mandlijahu, kookosõli. Sa asendad oma lemmiktoidud mõne napaka alternatiiviga. Sa guugeldad, miks KURAT mul on šokolaadiisu ja saad vastuseks, et Sul on magneesiumipuudus, söö parem 12 mandlit ja unusta šokolaad. Selle asemel, et see neetud šokolaad osta ja eluga edasi minna. Ei, šokolaad on keelatud toit ja seda ei tohi osta. Aga sa ikkagi ostad, sööd selle ära ja seejärel lubad omale, et nüüd sa ei söö mitu kuud enam šokolaadi ja piirad järmised 2 nädalat oma kaloreid ja sööd selle asemel mandleid. Ja oled õnnetu. Ja siis sööd jälle šokolaadi, ja oled õnnetu. Round and round it goes.

Ja sa võtad need 5 kilo kohe tagasi juurde. MIKS?

Lihtne: su keha ei saa enam aru, mis toimub. Aastaid ja aastaid oled keha hoidnud nälgimise piiri peal. Dieedikultuur on ette kirjutanud, et selleks, et kenasti kaalus alla võtta, tuleb end hoida kaloridefitsiifis ja see võiks olla nii 1200-1500 kalorit päevas, maksimaalne kaloraaž on 2000. Sa loed igat ampsu, igat suutäit, kõik läheb MyFitnesspali kirja. Sa sööd oma söögi ära, sul on veel millegi  järgi isu ning juba plaanid ja muretsed järgmise söögikorra pärast. Sa mõtled toidust 85% oma päevast (mina mõtlesin 100%, isegi siis, kui ma seksisin. Äge, eks?).

Keha ei ole loll. Kehale on aastate vältel sisendatud, et iga nurga taga peidab endas uus dieet, uued piirangud ja uus näljutamine. Keha kardab. Keha kuulab aju, mis korrutab lõputuid reegleid toitumisest. Šokolaadi ei tohi, pitsat ei tohi, sai on halb, juust on halb, jäätis? Ainult sorbett või suhkruvaba või tee ise banaanist. Keelatud vili on ikka ju kõige magusam ja siis ostad omale 2 liitrit jäätist ja sööd kõik korraga ära. Siis sa piitsutad end, et jäätis ON KEELATUD ja sa ei tohi enam nii. Ja nii see käib.

Nüüd tuleb kõige jaburam, ent kõige loogilisem fakt: mustrist välja murdmiseks on üks viis ja see on lihtsaimast lihtsam. Söö. Kõike. Palju. Söö KÕIKE, mida sa oled aastaid tahtnud ja endale keelanud. Söö oma isud täis. Söö kasvõi siis, kui kõht tühi pole. Lihtsalt söö. Niikaua, kuni sa enam ei taha. See protsess võib võtta sõltuvalt inimesest nädalaid, kuid, võib-olla aastaidki. Raamatus on juttu inimestest, kes jagavad kogemust, kuidas neil kulus kolm aastat, et keha tagasi ümber reprogrammeerida. Ja see on hirmus. Oi, kui hirmus see on. Aga see on see, et lihtsalt hüppa vette, ära katsu varbaga. Seda rutem saab asjad jooksma. Tulemus? Keha rahuneb. Aju programmeerib end ümber / tagasi. Ükski toit pole enam keelatud (kui sul just pähkliallergiat ei ole. Palun ära sel juhul pähkleid omale luba). Aju teab, et kui ta tahab, võib ta seda alati saada. Ja rahuneb.

Jah, kaal tõuseb. Keha ei ole veel kindel, et õudus on läbi ja et nüüd saab ta lõpuks funktsioneerida nii, nagu ta loodud oli. Kaal tõuseb, kuniks keha paraneb ja siis... langeb kaal sujuvalt oma loomulike punktide vahele. Ma tean, kus see mul asub ning kuigi see on vähemalt 5 kg rohkem sellest, mis oli mu kõige pisem kaal (hetkel olen kogunisti 10 kg raskem kui kõige pisem kaal), olen ma vaikselt hakanud selle numbriga leppima.

Ja ma olen nüüd seda lähenemist praktiseerinud pool nädalat. Üle-eeile sõin ma üle aastate Hesburgeri sööki (vekeburgeri suur eine), eile tellisin omale pikemalt mõtlemata Pizzakioski vegan pitsa (ei mingit juustuvaba jura, vaid täispakett), ma olen nüüd 4 päeva järjest söönud jäätist, vegan kohukest. Ja eile tabas mind esimest korda krõps. Ostsin endale taaskord ühe pulgajäätise pärast pitsat ning kui olin selle ostnud, taipasin, et ma ei taha seda praegu. Mul pole isu. Panin selle külmikusse oma aega ootama. Õhtul pärast suppi ja sooja juustuleiba (!!!) otsustasin, et söön selle nüüd ära. Ma olin pool jätsist ära söönud, et ei taha vist enam. Sõin siiski lõpuni, sest see oli pisike šokolaadijäätis, ent sellest piisas. Mul ei olnud enam terve õhtu mingeid isusid. Ma ei mõelnud toidust. Kui vanasti mõtlesin ma pärast igat õhtusöömat hirmuga järgmise söögikorra peale ja et ma ei tohi ju pärast kella kuut süüa, aga kõht ju läheb tühjaks, ja hommikusöök on nii kaugel, ja hommikust ma niivõinaa proovin mitte süüa, sest et intermittent fasting ja 16+ tundi paastu, ja see muutis mu pahuraks ja kurvaks ja kurjaks ja viskas oma mulli, siis eile käis krõps ja toit ei tulnud enam sekundikski enam meelde. Täna hommikul ärkasin täiskõhuga. Ja ma ei mõelnud toidust. Ma ostsin omale paar tundi hiljem Rimist väikse topsitäie kaerahelbeputru, porgandeid ja hummust – ja mitte seetõttu, et ma pean, tervislik on, ma ei tohi muud. Mul oli tõsine isu porgandi ja hummuse ning kaerahelbepudru järgi. Lõunaks otsustasime, et käime võtame Grillersist burksi. Võtsin omale vegan burgeri, ilma saiata naked versioonina: jällegi mitte seetõttu, et mõttetud kalorid saias, iu, ei tohi. Ei. Mul oli tõsiselt kõht täis veel porganditest ning eilne ja üle-eilne rämps olid vist oma töö teinud ja mul oli isu täis. Mul oli tõsine tahtmine saada see vegan burksipihv mõnusa värske salatipadja peal. Ja ma ei võidelnud endaga. Ma sõin selle burgeri ära ja ma ei neanud end sügaval sisimas, et miks ma saiaga ei võtnud. Sai on keelatud, aga kurat, ma ju tahan. Ma ju TAHAN. Nope. Ei tahtnud.

See oli kell 15:00. Ja mul on kõht siiani täis. Vanasti oli mul paaniline hirm järgmise söögikorra ees ja lisaks võttis mõne lisasnäki (keelatud šokolaadi, jäätise või muu säärase) vajadus silme eest mustaks. Ei tohi. Ja seda rohkem kasvas vajadus.

Ma pole täna enam kordagi söögile mõelnud, v.a. nüüd, kui seda teksti kirjutan.

Ma olen juurde võtnud ja see hirmutab mind ja ma pihtisin sellest oma kaaslasele üleeile. Ta vaatas mulle suurte silmadega otsa ja ütles, et kui aus olla, siis pole ta isegi märganud, et ma juurde olen võtnud. Mis see on? Umbes 5-6 kg? See on olematu arv. Muidugi saan ma ise aru, et olen juurde võtnud, sest riided on parajad (XS-S suurus, mis enne oli kergelt lohva-lohva, on nüüd paras. Neiu, kas sa vajad veel tõendeid, et sa ei ole paks?) ning mu jalad ei ole trimmis pulgad thigh capiga ning rangluud ei turrita välja. Mul on sentimeetreid juude tulnud ja ilmselt sellega ongi tegelikult kõige raskem leppida. Ma nägin esimest korda üle aastate, kuidas kaalul oli esimest numbrist 5 saanud 6, muidugi üleöö, mis tähendab, et tegu oli siiski veekaaluga ja tõenäoliselt on see siiski paar kilokest vähem, ent hirm oli reaalne ja sel hetkel taipasin, et ma ei viitsi enam nende numbrite pärast ka nutta. I am so done. Sel päeval palusin kaaslasel kaal ära peita nii, et ma ei tea, kus see on. Käisin oma jooksuringil ja tagasi tulles nägin, et kaal oligi kadunud ja kaaslane naeratas rahulolevalt.

Laupäeval käisime sünnipäeval, kus oli kõigi rõõmuks üles seatud tünnisaun leilisaunaga. Bikiinid olid kaasas, aga ma olin paar päeva enne juba sõjakalt raiunud, et mina sinna ei lähe, mina oma pekke letti ei viska. Aga mu tuttav ütles selle peale, et murra see kangekaelsus läbi, ületa oma hirmud ja tee see ära. Keegi ei mõista hukka, keegi ei saa arugi, kõik need deemonid on mu peas kinni. Peol olin ma veel täielikult veendunud, ent sinna ma ei lähe. Ja siis üks hetk andsin ma iseendale mentaalselt jalaga tagumikku ja läksin. Ja ma ei kahetse. Mul oli tõsiselt tore. Ei tundunud küll, et keegi mind ülevalt alla põrnitses ja mõtles, et issand, kui paks.

See nädal on olnud raske, ent mul oń nüüd käes nii palju esimesi väikseid võite ja selliste näiliselt tühiste probleemide ületamist, mida ma varem enam kunagi võimalikuks ei pidanud. Motivatsioon on laes. Ma ei uskunud, et mul on reaalselt veel kunagi tulemas aeg, kus ma ei ole toidu suhtes obsessiivne ja ei mõtle sellele 18/7. Muidugi ma tean, et see progress ei ole kohe kindlasti mitte poole nädalaga tehtud. Ma ise julgen ennustada, et selleks kulub kuid, et korvata üle 10 aasta tehtud kahju.

Üks esimesi hirmusid, mis mind raamatut lugedes tabas, oli küsimus, et aga mis saab, kui ma söön end sama suureks nagu need mitmesajakilosed ameeriklased? Ja kohe tuli ajust loogiline vastus: need 200kilosed ameeriklased on täpselt samamoodi mentaalselt haiged, sest on end toiduorjadeks söönud, vastupidise spektrina: nad on end emotsionaalselt sellesse kaalu juba lapsest saati õginud, olgu need põhjused siis perekondlikust eeskujust, sotsiaalsest keskkonnast vm, aga minu elu on alles 30ndates ja oma 80% sellest olen ma söönud mitmekülgselt ja vähemalt sama palju olen olnud normaalses kaaluvahemikus, kerge ülekaal kimbutas vaid puberteedieas, kus mängisid rolli hormoonid, tasuta koolilõunad, pidev elukoha ja -keskkonna vahetamise stress, aga ma sain sellest kõigest varateismeeas jagu ja aastaid oli mu kaal kenasti tasakaalus ja kõikus väga vähe: kuni hetkeni, mil ma end ülepeakaela dieedimaailma viskasin ja põrgu lahti läks.

Niisiis kohe kindlasti ei ole ma suuteline end paarisajakiloseks sööma. Võib-olla kardan, et kõige reaalsem on stsenaarium, kus kaal tõuseb trobinal 65+ kg peale, siis hakkab BMI järgi vaikselt terendama ülekaal, ent ka see ilmselt on üsna ebatõenäoline, sest ma näen, et tegelikult mahutan ma endasse toitu päris vähe ja kui ma oma metabolismi nüüd tööle saan, ei tohiks (teoreetiliselt) see kaal üldse enam idiootselt üles-alla kõikuma jääma, vaid paikseks vajuma. See oleks tegelikult el dream. Ma usun, et see tooks mulle LÕPUKS kaua taga nutetud mentaalse ja füüsilise rahulolu.

Ma igatsen normaalset elu. Ma olen oma elu parimas suhtes ja see on niivõrd tihti juba kuristiku serval mu haiglase kehaideaaliobsessiooni tõttu kõikunud. Ma olen niivõrd palju head mängulauale panustanud ja sellest kõigest nii napilt peaaegu ilma jäänud. Aitab. Tõsiselt. Nüüd aitab.