#Õpetaja

[luuletus-ee]

- Tarmo Selter

[kinnisvarakool]

Rahandusministeerium: toetame omavalitsusi viie miljoniga sotsiaalpindade pakkumiseks

Rahandusministeerium: toetame omavalitsusi viie miljoniga sotsiaalpindade pakkumiseks

Riigihalduse minister Riina Solman allkirjastas määruse, mille alusel saavad kohalikud omavalitsused taotleda toetust soetamaks ja renoveerimiseks sotsiaalkortereid, mida saab pakkuda esmalt Urkaina sõjapõgenikele. Hiljem saavad omavalitsused pakkuda neid elamispindu teistele abivajajatele. “Inimesed, kes on otsustanud sõja koleduste eest pääsemiseks jääda ajutiselt Eestisse elama, vajavad…

[tulnukaz]

Katsed täna, nutan hiljem.

Ou kallad, ärge tehke sama viga, mis mina: ÄRGE pange 2 kiirKOHVIT ÜHTE tassi. Teil läheb süda pahaks ning tekib ebamugav ärevus.

Edu kõigile, kes mingisuguseid katseid täna teevad.

Ü = :)

Ü

[surnumanaja]

ma hakkasin uuesti vaatama queen of the damnedi aga siis ma sain aru et ma tahtsin lihtsalt selle osti kuulata ega tegelt tahtnudki tervet filmi vaadata aga peale tänast vampiiri intervjuu osa on forsaken ehk see laul mille lestat esimesena oma bändiga välja laseb väga huvitav laul im over it hmmm jaa lestat muidugi muidugi ajaa siis veel need nosferatu ja varajase kino refid ja kurat kui see muusikavideo lavakujundus pole ka ref ühele bauhausi täpsustus kool mitte bänd ega pood kujundusele aga see selleks

[fortunetellersdilettante]

SOS, ta on varjatud Seal on varjatud hunt Väljatulek, väljatulek, väljatulek Kodustatud tüdruk, see on kõik, mida te minult küsite Kallis, see pole nali, see on lükantroopia Kuu on nüüd ärkvel, silmad pärani lahti Mu keha iha, nii et toida näljaseid Olen pühendanud end teile esmaspäevast esmaspäevani ja reedest reedeni Ei saa piisavalt kättemaksu ega korralikke stiimuleid, et mind selles hoida Ma hakkan tundma end lihtsalt veidi väärkohelduna nagu kohvimasin kontoris Nii et ma lähen kuhugi hubasesse kohta, et saada mulle armuke ja rääkida teile sellest kõigest Kapis on hunt Avage ja vabastage see Teie kapis on hunt Laske see välja, et see saaks hingata Istub üle baari ja jõllitab otse oma saaki Siiani läheb hästi, ta saab oma tahtmise Öised olendid ei ole nii ettevaatlikud Kuu on minu õpetaja ja mina olen tema õpilane Üksikute meeste leidmiseks sain endale spetsiaalse radari Ja tuletõrje vihjeliin, juhuks kui ma hiljem hätta jään Ei otsi armast väikest divot

[meiesiinkaugemal2]

Alustasime oma teekonda Riia suunas 14.04 kell 12.30 Lux Ekspressis. Bussisõit oli sujuv ja vahetasime Pärnus bussijuhte. Riia bussijaama jõudes pidavat meile keegi vastu tulema, aga seda ei juhtund ja kuna me ei viitsind bussiga jänest sõita siis läksime bolt taksoga ühika suunas. Esmapilgul näeb suht välja nagu polü ühikas, kuid üks suurimaid erinevusi on see, et igakorruse peale on ühine köök, mis käib närvidele sest keegi ei oska pliiti puhastada. Ühika toad on meil ühendatud wc ja dušširuumiga.

Esimesel õhtul käsime ka Maximas mis oli umb. 1.5- 2km kaugusel ja ostsime endale süüa. Esimesel koolipäeval näidati meile praktiga maja(suhtlus toimus põhiliselt vene keeles ja meie õpetajad tõlkisid meile tuuri juhi juttu). Meile näidati klassi ruume ja sööklat.

Kui me olime selle ära teinud seatsime sammu Riia kesklinna poole kus enne seda ostsmine ühistranspordiga sõitmiseks kuupileti (30€). Kesklinna läksime n-ö õppimis majja kuna meie ühikas on praktigamajaga seotud. Õppimismajas läksime tundi ootama kus meile õpetati Läti keelt. Muidugi visati ka meile nalja, et järgmine nädala tuleb kontrolltöö jne. Tund iseenesest oli normaalne ja õpetaja oli tore. Kui meil tund läbi sai siis õpetajad läksid tagasi enda hotelli poole ja meie õpilased läksid tagasi ühilasse.

Teisipäeval oli meil vabapäev kuna neil oli vist enda süsteemiga mingi viga sees, sammuti ka kolmapäeval kuid kolmapäeva ainus erinevus oli see, et meile tuli info et me oleme kadund ja meid otsitakse. Muidugi asi polnud tegelt nii hull ja järjekordselt oli neil süsteemis mingi viga sees. See tund toimus esimese kursusega kus meid pandi paari ja anti praktilineülesanne mõõta ühe objekti voolu, pinget ja takistust ning peale seda selle masinaga mõõdetud veaprotsent. See oli üldiselt lihtne kuna oleme ise eelneval aastal teinud, ainus raskus oli paarilisega suhtlemine kuna nad ei oska nii soravalt ingliskeelt. No ja kui see tund oli läbi saanud läksime tagasi ühikasse.

Neljapäev oli vähe pikempäev. Algselt osalesime tunnis kus meid pandi paari, aga nüüd omavahel ja ülesanne oli leida juhtmedes vigu multimeetriga ning need paberile kirja panna ning joonistada. Ülesanne nägi, siis välja selline et meil oli 5 juhtme paari, (nt. 3haruline plank kaabel, 5haruline harukaabel) igal juhtme paaril oli keskelt tõmmatud elektrikuteibiga kaabel kokku, et vigu varjata. Ülesanne oli lihtne kuna see nõudis lihtsalt multimeetri kasutus oskust.

Peale seda tundi viisid õpetajad meid muuseoumisse rongiga (Kegums energeetika muuseum). Muuseum oli enam vähem huvitav kuna see oli nii väike ja ega kiid ka just kõige rohkem ei seletanud meile,kuid siiski suutis see meid hämmastada kui massivne see oli.

Teel tagasi läksid õpetajad tagasi hotelli ja meie õpilased suurte kaubanduskeskusesse. Jalad oli tolle päeva ohtuks väga läbi, aga tuleb mõelda positiivselt ning see oli lihtselt trenn.

Järgmisel päeval ehk reedel oli meil tunniplaanis olla ühes klassiruumis 10.10-18.00 kuid meile kui vahetusõpilastele anti ainult üks ülesanne kus arvutada kogu takistus ning muid parameetreid mida õpetaja ütles. See muutus igavaks kuna kohalik õpetaja rääkis enamus ajast meie õpetajatega ja meie õpilastena saime lihtsalt istuda. No ja nüüd on jõudnud kätte nädalavahetus ja saab veits jalaga puhata.

[newestmusic]

ÕPETAJA / Laikrete perebänd

[valguseasjad]

seitse aastat tagasi… in memoriam sally kempton durgananda

see oli hareesh, kes kirjutas oma pratyabhijñāhrdaya tõlke kommentaarides*, et mida suurem on õpilase armastus õpetaja suhtes, seda laiem on ülekandekanal. see tähenab, et seda rohkem õnnistusi saab voolata õpetusliinist õpilaseni ja seda tõhusam on vaimne praktika. voolamise ja jõe metafoor on kohane, kuna see on loodusseadus, mida inimesed oma tahte ja meeldimistega muuta ei saa, kuigi mõnikord tahaks.

nimelt õpetajad on ebatäisulikud inimesed, kes teinekord käituvad  küsitavalt. see, mis meile vaimse õpetaja juures muljet avaldab, ei sisalda endas alati eetikat ja/või psühholoogilist küpsust ning küllalt tihti pigistatakse punaste lippude ilmudes silm kinni, sest mingis muus aspektis tahetakse olla väga õpetaja moodi, saada seda, mis tal on... või tundub olevat… ja see soov on siiras ning ka eesmärk on puhas. mitte keegi ei liitu sektiga meelega. võetakse lihtsalt mittetäiuslike hulgast parim variant, mis hetkel käeulatuses on, mõeldes: olgu, olen nõus seda hinda maksma. mina olen siinjuures olnud õnnistatud, et täieliku lollina, oskamata näha ohtusid ja ennast kaitsta, pole ma suurelt ämbrisse astunud. ma vaatan oma minevikku suure hämmelduse ja tänuga, olen olnud hoitud.

üks küsimus, millega ma olen ennast viimastel aastatel aeg-ajalt testinud, on olnud: „kas ma tahan olla oma õpetaja moodi tema elu kõigis aspektides?” kas ta meeldib mulle inimesena? kuidas avaldub tema vaimne praktika tema isiklikus elus? kas ma võtaksin ta endale sõbraks? pereliikmeks? kas ta on psühholoogiliselt küps inimene? kuidas on lugu tema sotsiaalse närviga? kas tema eetika vastab minu omale? kas miski tekitab minus kognitiivset dissonantsi? kas siin ollakse iseenda vastu aus? kas sõnad ja teod lähevad omavahel kokku? täiuslikkust ei maksa kelleltki nõuda ja seda ma polegi teinud, aga ülevaade oma ressurssidest ja sellest, kui suurt karmalist hinda on sul võimalik teenuse eest maksta, see teadlikkus ei tee paha.

seitse aastat tagasi tuli minu ellu sally kempton. ma tundsin ennast ära nii selles, mis ta kirjutas, kui ka selles, kuidas ta oli. need ajud, see huumorimeel, see poliitilisus, see terasus, see uudishimu, see süvenemine, see pühendumine, see aru saamine iseenda väärtusest, see ajakirjaniku ja feministi mõistus ja südametunnistus… ja loomulikult kandis ta seda kõike suures armastuses, mida temast kiirgas igale poole. pisike ja habras 73aastane naine, kes täidab ruumi armastusega, mida saan vastu võtta ilma, et peaksin tegema intellektuaalseid kompromisse… mul ei olnud valikut, ma tundsin ära enda, selle kuidas ma lootsin olla ning et see on tõesti päriselt võimalik. ülekandekanal oli kohe lahti. seda ma ei oleks saanud üheltki india vanamehelt.

seitsme aasta tagune mina ei oleks elu sees valinud roosa kaanega jumalannaraamatut*, no way, tal oli selleks nina liiga püsti. aga käis pauk ja järsku oli ta kühvli ja harjaga platsis: las ma aitan sul koristada. tuleb tõdeda, et me ei vali ise. „see on isevaliv traditsioon. teda ei saa valida. tema valib sinu.” („it’s a self-selective tradition, you don’t choose it, it chooses you.”) need sõnad ütles sally ühel londonis triyogas peetud istumisel. ja need on minuga jäänud, kuna nii see tõesti tundub olevat.

need sõnad kinnitasid muuhulgas vastuvõttu, mida olin londonisse saabudes kogenud. nimelt läksin ööbima enda jaoks täiesti võõraste inimeste koju, kelle taustast ma ei teadnud mitte kui midagi, ja oma magamistuppa kohale jõudes pidin istuma natukeseks ajaks põrandale rahunema, sest mu voodi oli põhimõtteliselt altar - ümbritsetud igast küljest sally liini õpetajate baba muktananda ja gurumayi piltidega. ning üldse oli maja täis kõikvõimalikke õpetusliini raamatuid ja kirtaniplaate. „tere tulemast klubisse” või nii. järgmisel päeval kohtasin sallyt esimest korda ka silmast silma.

mida see roosa jumalannaraamat mulle siis andis? tegi  trika šaivismi ukse lahti. mis see tähendab? kui peaks ühe sõnaga kokku võtma, siis see sõna oleks „elujaatamine”. ja kui peaks võtma selle kokku ühe ametliku psühholoogiateaduse sõnaga, siis see sõna oleks „enesekaastunne”. see on vundament, mille peale saab ehitada mida iganes, kaotamata ennast ja mõnu oma tegemistest. seitsme aasta taguse enda ma siiski kaotasin. selle enda, kes oli pime ja kurt ja tuim ega uskunud imedesse isegi siis, kui need temaga juhtusid. vaatan tema peale suure armastusega. töö jätkub.

täna ma ütlen nagu mingi jeesus kristus, et: vaadake, sigatüüka kutsed vedelevad igal pool maas, maailma parimad õpetajad ja maailma salajasimad õpetusliinid, maagia on kõigi käeulatuses. elada 21. sajandi infoühiskonnas on õnnistus, siin on kõik võimalik. sellegipoolest inimene on inimene - ta ei saa valida tahta, ei saa valida, et huvitaks. ka see on loodusseadus ja seega on see ka okei. aga minu imes sigatüügas sisse nagu vana vene tolmuimejaga, tõesti ma ei valinud. ja sally durgananda hoidis väga armasalt tomuimeja vart. olen tänus näoli põrandal. või noh vähkren unetuna voodis, sest laususin tema antud mantrat ja olen nüüd energiat nii täis, et ei jää magama.

sally kempton suri eelmisel esmaspäeval*** 80aastasena.

*raamatusoovitused: sally kemptoni „awakening shakti” ja „meditation for the love of it”, sally sõbra ja õpilase hareeshi / christopher wallise „the recognition sutras” (ei ole algajaraamat) ja enne jõule ilmuv "near enemies of the truth" (algajaraamat).

**kes soovib lugeda korralikku persoonikat väga huvitava elukäiguga inimese elust ja the new york timesi nekroloogi, saab seda teha linkidel klikates.

***kirjutasin selle asja juulis.

[slammpoetessmurca]

23/30 identiteet

naine ema tütar õde

terve sale ärev sõber

julge ahne armastaja

tantsijanna õpetaja

mahun ära karbi sisse

määratletav piiridesse

pärast

aega saan

või tüdinen

siis lammutan

[luuletus-ee]

- Mari Uri

[kinnisvarakool]

Luminor: Ekspertide sõnul kodu ostmist praegu edasi lükata ei tasu

Luminor: Ekspertide sõnul kodu ostmist praegu edasi lükata ei tasu

Geopoliitiline olukord on tekitanud nii maailmamajanduses kui ka inimestes ebakindlust ning seetõttu võib paljudel potentsiaalsetel koduostjatel olla hetkel soov ostuplaan ootele panna. Spetsialistide sõnul majanduslikus mõttes seda siiski kõrvale heita ei tasuks. Kui tõenäoliselt kaaluvad praegu paljud, kas hetkel on ikka õige aeg oma kodu ostmiseks, siis Luminori eraisikute panganduse juht…

[anniahma]

[unofficial-estonia]

Õpetajad praeguseses eriolukorras

[meiesiinkaugemal2]

Kolmekesi Sileesias III

Kolmas nädal möödus võrreldes eelmiste nädalatega rahulikumalt. Ilm võttis pöörde ja selle tõttu ei käinud väga palju väljas võrreldes eelmiste nädalatega. Samas see oli ka kasulik, kuna saime tegeleda ka oma asjadega nagu perega suhelda.

Esmaspäeval olenemata ilmast sõitsime ka rongiga Tšehhi, linna nimega Ostrava. Ostrava oli väga vaikne ja rahulik võrreldes teiste linnadega, mida oleme Poolas külastanud. Ostravas läksime me Ostrava loomaaeda. Kuna oli esmaspäev ja ilm polnud ka parim, siis oli seal väga vähe inimesi ja kohati oli selline tunne nagu oleksimegi ainult meie kolmekesi seal.

Loomaaed ise oli väga lahe selle poolest, et see oli korraga nii loomaaed, kui ka botaanikaaed. Ehk siis lillede lõhn kattis loomade väljaheite aroomi. Loomaaed oli omapärane ka oma maastiku poolest. See oli hästi künkaline ja paar teed läksid ka küngaste vahelt. Muidu loomaaed oli lahe, aga osades majades kus loomad olid oli õhk väga umbne ja haises.

Kohtasime tee peal ka lahtiseid paabulinde, kellega oli koos tore kõndida.

Pärast loomaaeda avastasime me Ostravat. Leidsime ühe pubi, kus otsustasime võtta midagi hamba alla. Tellisime sealt guljašši ja see oli parim guljašš, mida me eales söönud oleme.

Õhtul sõitsime rongiga tagasi Gliwicesse, kuid rong hilines 30 minutit, kui kohale jõudsime oli kena päikeseloojang.

Kuna meie Poola projektijuht oli ise teise projekti raames Türgis, siis oli meil teine õpetaja, kes organiseeris meile tegevust. Teisipäeval saime ülikoolis teiselt õpetajalt ülesandeks arvutada kokku tööstusroboti koostamiseks kuluvate materjalide, seadmete ja muude vahendite summa. Seejärel, kui selle saime tehtud, pidime koostama hinnapakkumise teisele ettevõttele, kes tööstusrobotit tellis ning sinna juurde pidime arvestama summa arvestades kulunud tööaja ja materjalide maksumust. Lisasime sellele summale juurde ka 30 protsenti kasumi, mida ettevõte teeniks selle pealt.

Kolmapäev oli meil vaba päev, kuna teine õpetaja oli ka ära seos tööga. Võtsime vabalt ja tegelesime oma asjadega ühikas, kuna ilm oli halb ja kuhugi ei soovinud minna ka sellise ilmaga.

Neljapäev oli õpetaja tagasi ja saime jälle uusi tegevusi. Õpetaja oli imestunud selle üle, et me pole varem kasutanud ostsilloskoopi ja saime ülesandeks õppida selle kasutamise ära. Teadsime küll mis see on ja mille jaoks kasutatakse, aga koolis näitas meile Õpetaja Krusell sellest tuimalt pilti ja ütles, et see on ostsilloskoop. Kui me interneti abil selle kasutamise õpitud saime, siis hakkasime katsetama erinevate andmete kogumist ning voolu tegevuse jälgimist. Kuna sellel õpetajal oli ka palju tegemisi ja tal ei jätkunud ka palju aega meie jaoks, siis oli meil ka see reede vaba päev. Nädalavahetuse veetsime seekord ühikas, kuna õues oli vihmane ja külm ilm. Õhtul mängisime biisoni mängu.

Kirjutas Tauri T. Meedia Tauri T, Janar N ja Ethan N poolt.

[olemisekunst]

Kevade (1969) dir. Arvo Kruusement

[agnejaapanis]

Esimene nädal vahetusperega ja koolis (5月8日)

Hiroshimasse sõitsin kiirrongiga. Sõit kestis 1 tund ja 40 minutit. Istusin rongis Ameerika vahetusõpilase Bruno kõrval, kellega käin ka Jaapanis samas koolis. Vahetuspere ootas mind kohe ronijaama perronil. Sõit koju oli 30 minutit pikk. Pärast kodus käiku külastasime sugulasi ja käisime naabreid tervitamas.

Järgmisel päeval läksime kooli koolivormi järele ja sain tuttavaks koolitöötajatega. Mulle näidati ka, kus minu klass asub. Õpin 5-2 klassis ehk 11. klassis. Kui klassikaaslased mind ukse peal nägid, läksid kõik elevust täis. Mind koheldi justkui oleksin olnud mingi kuulsus, leidsin, et see oli päris naljakas. Vahetunni ajal kõndisid õpilased mul sabas ning tahtsid minuga rääkida. Koridori peal hüüti “kawaii!” või “cute!” (eesti keeles “armas”).

Teisipäeval läksin kooli juba tundidesse. Pidin hommikul õpetajate ja enda klassi ees end tutvustama. Mu klass võttis mind väga soojalt vastu, tahvlile oli suurelt kirjutatud “TERE TULEMAST AGNE!”. Üks klassivend oli isegi õppinud paar sõna eesti keeles selgeks :D

Kõik tunnid, peale inglise keele, on jaapani keeles. Mõnes tunnis ei saa ma mitte midagi aru, näiteks poliitika ja majanduse tunnis sain ainult sellest aru, et õpetaja rääkis terve tund poodidest. Matemaatika tundide teemad on palju keerulisemad võrreldes Eestis laia matemaatikaga, mis oli minu jaoks lihtne. Kõige lemmikum tund on mul hetkel geograafia, sest huvitaval kombel sain ma seal tunnis kõigest aru, kuigi terve tund oli jaapani keeles.

Kuigi tunnid algavad kell 8:40, ärkan igal koolihommikul juba kell 6 hommikul, et kell 7 juba kodust lahkuda. Mu kool on kodust väga kaugel. Hommikul sõidutab isa mind autoga bussipeatusesse ning sealt lähen üksi bussiga edasi. Kooli jõuan umbes kell 8:10. Tunnid kestavad 50 minutit ning vahetund 10 minutit pikk. Igapäev on kas 6 või 7 tundi ehk tunnid lõppevad kas kell 15:40 või kell 16:40.

Pärast tunde on klubid, mina otsustasin liituda sulgpalli klubiga, kuid veel on näiteks pesapall, kendo (Jaapani mõõgavõitluskunst), kalligraafia, traditsionaalne Jaapani teejoomis klubi, näitlemine ja puhkpilliorkester. Kokku on minu koolis 20 klubi. Klubid lõppevad umbes kell 18:30, nii et jõuan koju alles pärast kella kaheksat õhtul.

Söögivahetund on pärast neljandat tundi kella ühe paiku. Söögivahetund on 40 minutit pikk. Lõunat saab kas endale osta või ise kaasa võtta. Minule teeb ema igal hommikul toidu kaasa. Pärast söögivahetundi on koristamine, sest Jaapani koolides koristajaid pole. Õpilased koristavad ise koolimaja.

Neljapäeval käisime klassiekskursioonil Yamamoto muuseumis, kus oli näha erinevaid sõjalaevu. Pärast muuseumi külastamist käisin oma grupiga pastat söömas ja kõndisime linnas niisama ringi.

Reedel külastasime perega Miyoshis olevat onseni ehk kuumaveeallikat. Tee peal sinna käisime läbi ka yokai (üleloomulikud tegelased ja vaimud Jaapani rahvaluules) ja origami muuseumidest ning kõndisime ümbruskonnas ringi, külastades Miyoshi kuulsamat pühamut. Järgmisel päeval käisime jalgratastega sõitmas ning mängisime mingit golfisarnast mängu, mille nime ma ei tea :D

Pühapäeval käisin koolis sulgpalli klubis, nädalavahetuseti koolis klubide tõttu käimine on Jaapanis täiesti normaalne. Pärast trenni läksime sõpradega koos parki ja pidasime väikse pikniku minu klubi liitumise tähistamiseks.

Tunnen juba, kuidas mu eesti keele oskus on kõvasti alla käinud, nii et vabandan, kui midagi ebaloogiliselt kõlab.